Tere taas Tallinnast!
Täna hommikul käisime emaga veidi Tehvandi radadel kepikõndimas ja erinevaid harjutusi tegemas. Pean õpilasel silma peal hoidma, eks. Mina ise võtsin väga kergelt, eriti ei rabelenud ja tegin seda, mis hea tundus. Niisiis aktiivne puhkepäev.
Enne kui koju tagasi läksime, otsustasime veel järvest läbi hüpata. Kui olime järveni jõudnud, hakkasin telefoni otsima, et pilti teha. Aga telefoni ei olnud.
Kuhu ma jätsin siis? Ilmselt sellesama ülemisel pildil oleva posti otsa, mille juures enne kõtekõverdusi ja kükke tegime. Võtsin selle seal kotist välja ja pärast ei pannud mitte kotti tagasi, vaid "korraks" posti otsa. Ega siis midagi, tuli tagasi minna. Mida varem, seda parem, niisiis andsin jalgadele tuld, et telefon ära tuua. Ja mina veel mõtlesin, et täna on puhkus ja jooksuvaba päev. Kuigi see koht polnud kaugel, on Tehvandi radadel võimatu tõuse vältida, nii et isegi kilomeetrine jooksuots nõuab ikka pisikest pingutust, eriti pärast mitut aktiivset jooksupäeva. Mis teha, kui pea ei jaga, siis jalad jagavad, öeldakse selle kohta.
Telefon ootas mind kenasti posti otsas, nii et lõpp hea, kõik hea. Järve juurde tagasi jõudnud, sain oma pildi ka ära teha. Ja siis ujuma.
Täna oli töövaba päev, juhhei. Pärast hommikusööki läksime paariks tunniks Pühajärve randa. Võtsin lugemist kaasa - Minu Maroko on päris asjalik Minu-sarja raamat, sain selle rannas peesitades peaaegu läbi.
Ja siis koju ja bussi peale. Oli see kuumus või enne bussile tulekut söögi kõrvale joodud klaas veini või mõlemad, aga jubedalt uimaseks tõmbas ning magasin vähemalt pool teed nagu kott.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar