Küll suvi on ikka hea! Täna hommikul ärgates vaatasin, et kena päev on tulemas - ideaalne paariks tunniks õues hulkumiseks. Valisin paar lemmikpodcasti välja, panin klapid pähe ja hakkasin Pirita poole jooksma. Mulle jubedalt Pirital meeldib. See pikk mereäärne sirge on lihtsalt nii ilus.
Jalad on endiselt natuke väsinud, seega ei kavatsenud ma kuigi palju ega kuigi kiiresti joosta, vaid rohkem ilma ja mereõhku nautida. Kui olin veidi jooksnud, helistas Hugh ja lobisesime natuke üle poole tunni. Sellel ajal loomulikult kõndisin ja hea oligi, sai veidi lõdvemalt võtta.
Üks podcastidest, mida täna kuulasin, oli Pace Per Mile Running Podcast. Saates intervjueeriti 73-aastast Don Wrighti, kel 61-aastaselt müeloom (pahaloomuline kasvaja) diagnoositi ning kellele viis aastat elada anti. Uudisest kuulnud, otsustas ta, et pühendab jooksmisele nii palju aega kui talle antud on. Kusjuures mitte niisama sörkimisele, vaid maratonide jooksmisele. Tema senine jooksukogemus oli jäänud keskkooliaega, seega oli paus veninud 45 aasta pikkuseks.
Wrighti naine ja tütar tulid toetasid meest ning olid nõus kaasa tegema. Pandi paika plaan joosta maraton igas USA osariigis. Päris auahne idee kelleltki, kellel on vähk ning kellele on antud viis aastat elada! Viiest aastast on nüüd saanud kaksteist ning papi on selle aja jooksul läbinud 80 maratoni. Päris 50 osariiki pole ta veel jõudnud, nii mõnigi maraton on joostud mitu korda ühes osariigis, aga plaan on endiselt jõus ja töö selle täitmise nimel käib. Wright ja tema pere on oma tegevusega vähihaigete toetuseks juba päris kena summa annetuste näol kokku kogunud.
Kui sellised asjad on võimalikud, siis on küll patt üldse millegi üle, mis oma elus toimub, viriseda. Kõige võimatumana näivad asjad on ka võimalikud. Haigus on Wrightil endiselt olemas ning loomulikult võtab ta igapäevaselt ravimeid. Kuid tahtejõud ja ellusuhtumine loevad väga palju. Tõeline inspiratsioon.
Tagasi mu jooksurajale. Hakkasin juba vaikselt Viimsile lähenema. Pole aimugi, kui palju ma jooksnud olin, sest mu Endomondo oli juba mõnda aega tagasi otsustanud kilomeetritelugemise lõpetada. Ajaliselt kõndisin / jooksin veidi üle kahe tunni. Tagasi läksin bussiga, aga kuna meri oli lähedal, pistsin oma väsinud koivad enne bussileminekut korraks vette. Jooksjad võtavad jalgade taastamiseks jäävanne, aga usun, et 10-kraadine merevesi on ka päris efektiivne.
Täna õhtul on ju jalgpalli finaal. Tahaks väga näha, aga ma pole kindel, et suudan nii kaua üleval olla. Vaatame. Aga seniks üks huvitav lugu sellest, mis infot põhja-korealastele jalka MM-i kohta ette söödetakse. Nimelt räägitakse kohalikus meedias rahvale hoopis sellist lugu, et täna on jalgpalli MM-l vastamisi Põhja-Korea ja Portugal. Põhja-Korea "teekond finaali" on ülimalt võidukas olnud: senistes kohtumistes on väidetavalt alistatud Jaapan 7:0, USA 4:0 ja Hiina 2:0. Täpsemalt saab sangaritest lugeda siit ja videot uudistesaatest näha siit:
Otsustage ise, kellele pöialt hoida - Põhja-Koreale või Portugalile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar