Eilne oli selline kummaline rahutus sees, ärevus ja...
Tundub, et kõik asjad kuhjuvad praegu kuidagi hunnikusse. Selle hunniku tipus on muidugi doktoritöö, mille retsensioonidega ma kohe tegelema peaks hakkama. Õigemini peaks juba tegelema. Olen seni hoogu võtnud ja edasi lükanud, tegelenud hoopis oma teise õppimisega, mis on palju toredam. Kes siis ei valiks meeldivat vähemmeeldiva asemel!
Aga vähemmeeldival on tähtaeg - kaitsmine on kõigi eelduste kohaselt septembri esimeses pooles. Tundub, nagu oleks aega küll ja veel, aga kuu aega enne kaitsmist peab töö trükikojast väljas olema, ja omakorda paar nädalat enne trükkiminekut juhendajate valvsate pilkude alt läbi käima. Mis tähendab, et kusagil juuli keskel võiks kogu lõplik värk koos olla.
Konks aga selles, et juulis asendan kaks nädalat ühes keeltekoolis õpetajat. Täispikad tööpäevad, pärast mida ennast õhtul uuesti kätte võtta on suht hullumeelne. Aga sellele tööpakkumisele ei saanud ära ka öelda, arvestades mu viimase aja tööolukorda, mida peaaegu pole.
Ja tegelikult tahaks ju hoopis NASMi eksami ära teha! Tunnen, et olen nii 80% valmis, kuid vähemalt viit-kuut väga aktiivset õppimispäeva oleks veel vaja. Need viis-kuus päeva on aga praegu aga nii arvel, et... Samas kui olen treenerikoolitusega juba nii kaugel, ei tahaks pikka pausi sisse jätta, sest hiljem on jälle vaja uuesti kordama hakata. Loomulikult pole asjad mõeldud üheks korraks päheõppimiseks, kuid materjalide hulgas on siiski päris palju seda, mida reaalses töös ilmselt kunagi vaja ei lähe ja mis ainult hetke meeles püsib. Näiteks praegu ma veel tean, et metioniin on asendamatu aminohape või kuidas peptiidside moodustub (keemia osa ongi kõige hullem!) ning muud ülivajalikku, aga kahe nädala pärast on mu aju ilmselt juba muu kraami poolt okupeeritud ja siis tuleb seda kõike jälle meelde tuletama hakata.
Paar ajakirjaartiklit olen ka lubanud kirjutada, nii muuseas. Kui igav peaks hakkama.
Eile oligi terve päev kerge paanikaosakond, mõtted käisid siia- ja sinnapoole. Mida ma teen, mida ma prioritiseerin, kust ma aja võtan, kellele ma närvihaigeid telefonikõnesid teen. Viimases osas oli eile juba kolm ohvrit, aitäh teile ja tervitan teid, kes end ära tundsid.
Tean, et lugejate hulgas on vähemalt üks samas seisus doktorant, kes minust veidi varem kaitseb.. jõudu meile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar