Sel nädalal on blogelemine unarusse jäänud, sest olen aktiivselt saja muu asjaga tegelenud. Kõige märkimisväärsem neist ehk see, et eile andsin ära oma doktoritöö. Nüüd peaks see teaduskonna nõukogus läbivaatamisele minema ja kui pealikud otsustavad, et sobib, siis järgmisel kolmapäeval saadetakse see edasi retsensentidele.
Samal ajal doktoriöö viimistlemisega sain ühest keeleteaduseajakirjast meili, et pean ühte nende kogumikku minevat lugu "paari väikse täpsustusega" täiendama. Aega anti mulle armulikult kolm päeva (mis sest, et nemad olid selle lugemiseks ja korrigeerimiseks ligi kaks aastat kulutanud!!). Kui faili lahti võtsin, oleksin pikali kukkunud. Õnneks ma istusin, nii et sain lihtsalt kergemat sorti rabanduse. Need "väikesed" korrektuurid olid üle ühe rea. Õudne! Mul on doktoritööst nii villand kui veel võib olla ja nüüd veel see ka. Kõik, mis keeleteadust puudutab - palun ärge mulle sellest rääkige.
Kuidagimoodi närisin sellest läbi, juhendaja vaatas veel üle ja täna saatsin ära. Teate, mul on, nagu soomlased ütlevad, EVVK ehk ei voisi vähempää kiinnostaa ehk ei võiks vähem kottida. Mul on jumala savi.
Igatahes, nüüd on siis nii see artikkel kui doktoritöö valmis. Järgmine etapp on see, kui retsensendid mulle minu ja juhendaja keeli "peksa hakkavad andma". Aga enne kui see juhtub, ei saa ma midagi teha.
Natuke söögist ja natuke trennist ehk palju põnevamatest ajsadest. Esmaspäeva hommikul käisin jõusaalis, teisipäeval jooksmas, eile joogas ja täna kil-le-ris jõusaalitrennis.
Kõigepealt teisipäeva juurde. Kell 6.15 hommikul oli väljas selline.
Kes EI tahaks selle ilmaga joosta?
Vahel mõtlen, kui palju inimestel, kes hommikul väga kaua magavad, nägemata jääb.
Nagu maalil, kas pole?
Jooksin 10 km ja kuigi ilm oli hea, olid koju jõudes sõrmed veidi külmunud. Aga kui hea tunne on kell pool kaheksa hommikul tööle hakata teades, et trenn on tehtud ja vaim positiivset energiat täis.
Täna hommikul oli jõusaalis tõsine piinapink. Ma ise ka ei teadnud, et trennist nii karm tuleb, aga kui juba alustanud olin, ei tahtnud plaani pooleli ka jätta. Niisiis:
Ühesõnaga: igat harjutust tegin esimeses ringis 50, teises ringis 40 jne korda, igat liigutust seega 150 korda. Pole paha. Burpeed ja kätekõverdused olid kõige raskemad!
Ja natuke ka söögist. Kuna mul on käsil projekt nimega nulltolerants viljatoodetele (ja ka piimale ja suhkrule - imepisikeste eranditega), siis olen viimasel ajal palju lihale ja köögiviljadele keskendunud. Avastasin maksa, mis on mulle tegelikult alati meeldinud, aga mida ma millegipärast ise eriti teinud pole. Nii hea! Aga köögiviljadest rääkides avastasin netisügavustest sellise asja nagu zoodles. Sõna tuleb kokku sõnadest zuccini ja noodle. Tsukiininuudlid!
Vaja läheb:
kolm tugevat suvikõrvitsat
paar küüslauguküünt
paar sentimeetrit ingverijuurt
kookosõli
tšillihelbeid
Lõikasin suvikõrvitsad koorimisnoaga hästi õhukesteks viiludeks, millest omakorda lõikasin nuudlitaolised ribad. Pruunistasin kookosõlis küüslaugu ja ingveri ning lisasin juurde suvikõrvitsaribad. Kas ei näe hea välja? Ja maitseb ka väga hea.
Ning sel kevadel olen juba paar karbitäit NEID ära söönud.
Nii, nüüd olen oma tegemistega enamvähem järje peal ja võin puhta südametunnistusega edasi töötada - nii kaua kui uni peale tuleb. Tunne ütleb, et sellega ei lähe täna kaua.
Toredat pühade algust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar