Kõrvemaa kevadjooks

Pühapäevasest jooksust on veel raporteerimata!

Kokkuvõte kõigepealt: selle kevade kõige pikem distants läks päris hästi. 

Aga alguse juurde. Võistlus oli väga hästi organiseeritud juba enne kui jooks pihta hakkas. Kuna Kõrvemaale on päris pikk maa ning mitteautoomanikel oleks sinna raske saada, organiseerisid korraldajad huvilistele ühisbussi, mis meid pühapäeva hommikul kell 10 Estonia ees ootas. 

Reis võttis ikka omajagu aega. Venimisele aitasid kaasa ja just enne Kõrvemaad tehtavad teetööd. Nende tõttu raputas ja logistas buss meid päris korralikult, aga kohale saime. 

Osalejaid oli kohal juba päris palju. Kuue- ja kuueteistkümne kilomeetristele jooksu-, kõnni- ja kepikõnnidistantsile oli ennast kirja pannud umbes paar tuhat inimest. Numbri kättesaamine läks sellele vaatamata kiirelt. 

Kui olin numbri kätte saanud, oli aega ikka veel päris palju. Kõndisin niisama ringi, peesitasin natuke päikese käes ja klõpsisin pilte. 

Kell 12.15 anti 16 km start. Kuna minu jaoks oli see selle kevade kõige pikem jooks, teadsin algusest peale, et kui ma ei taha "kangi" saada, pean terve tee rahulikult võtma. Nii tegingi ja see tasus ennast ära - jooksu ajal ei tulnud kordagi mõtet, et enam kohe üldse ei jaksa.

Rada algas kerge mäkketõusuga. Siis oli tükk aega suhteliselt tasast maad ning ainult paar kerget tõusu-laskumist. Iga kilomeetriposti juures oli mõni konkreetse kilomeetrinumbriga kokkusobiv tarkusetera või niisama humoorikas ja ergutav lause. Jooksust saigi peale füüsilise trenni ka päris hea mälutrenn, sest püüdsin vähemalt paremad palad endale meelde jätta. Mõned näited: 

4. km: Nui neljaks, aga edasi!

5. km: Eestis on 5 rahvusparki - millal sina viimati mõnda neist külastasid?

9. km: Üheksa korda pinguta, aga ära lõika!

10. km: Keskmisel kasel on 10 000 lehte

11. km: Jookseme üksteisest mööda!

12. km: Üks korralik eestlane käib ikka 12 korda aastas metsas

13. km: Eestis on 13 RMK looduskaitseala

14. km: Maailma keskmine temperatuur on 14 kraadi (Eestis 5-6 kraadi)

Tegelikult sain alles 9. kilomeetril aru, et need mõtteterad ongi igal kilomeetripostil. Enne seda ei olnud ma neile tähelepanu pööranud - ilmselt ei oodanud ma siis veel niiväga lõppu, et oleks igat posti silmas pidanud. Siis aga märkasin, et kuidagi regulaarselt on neid. Blondiin.

Igatahes, kuskil 10.-12. kilomeetri vahel oli juba paar ilusamat tõusu, mõningaid lonkijaid võis ka näha. Mul seekord kõndimise vajadust õnneks ei tekkinud. Kui lõpuni oli veel kilomeeter, oli mul päris palju auru alles, et veidi kiirendada. 

Finišis!

Lõpetasin ajaga 1.25. Ütlen ausalt, kiirem aeg oleks kindlasti võimalik olnud. Mõnes mõttes tundub ju mõttetu, kui pärast finišit veel pauerit üle on. Aga hoidsin end teadlikult tagasi, et pärast 10 kilomeetrit mitte sussi nurka loopida. 

Lõpusirge. Pilt on tehtud juba finišis olles

Ilm oli päris kuum. Vihma pole ju olnud, seega oli rada üsna tolmune. Kõige rohkem ärritaski tolm kurku, mis ebameeldivalt kuivama hakkas. 

Kui pärast tossud ära võtsin, nägid mu jalad kaunilt räpased välja. 

Pärast oli nagu ikka võimalik suppi süüa ja isegi saunas käia, kuigi ma ise jätsin seekord mõlemad vahele - polnud nagu suurt nälga (see tuli nagu ikka seitse korda suuremana õhtul) ning puhtaid riideid ka kaasas polnud. Neid sokke poleks mitte tahtnud pärast sauna tagasi jalga panna. 

Kui kepikäijadki olid oma rajalt tagasi, hakkasime jälle Tallinna poole sõitma. Sellist meeletut väsimust nagu tavaliselt pärast pikki võistlusjookse seekord kohe ei olnudki.

Väsimus tuli alles paar tundi hiljem, kui koju jõudsin. Aga olime oma armsa sõbranna Merethega kokku leppinud, et näeme veel samal õhtul vanalinnas. Nad pidid oma kooriga juba järgmisel päeval ära minema. Nii et kiirelt duši alt läbi ja teistpidi uksest välja!

Oli väga tore näha! Õnneks olid nende Tartu kontserdid kordades rohkem publikut püüdnud kui Tallinna oma. Kummaline, kuidas mõne inimesega säilib kontakt ka siis, kui pole aastaid näinud - Merethega on just nii. Kohtusime temaga aastal 2006, kui esimest korda Soomes õppisin. Olime koos ka aastal 2007 suveülikoolis ning pärast seda oleme kaks korda Helsingis näinud. Kuid alati on, millest rääkida ning ebamugavast "mis ma nüüd järgmiseks ütlen" tundest pole juttugi. 

Esmaspeval puhkasin täiega - polnud mingitki plaani trenni minna. Ükski lihas haige ei olnud, aga lihtsalt väsimus oli sees. Võtsin vabalt ja taastusin.