Päev 1: Teel

God förmiddag ja tervitused Stockholmi lennujaamast!

Erinevalt nii mõnestki muust lennujaamast pakutakse siin isegi kolm tundi tasuta netti, nii et kasutan seda võimalust väikseks postiks. 

Eine reis Helsingisse oli kõrgem tase. Tavaliselt reisin nende tavaliste laevadega, mis kahe tunniga üle lahe lähevad, aga seekord valisin hinna pärast Silja Europa. Hullumeelne, ma olin juba unustanud, et niiöelda kruiisireisil näebki seda kõige ehedamat kruiisielu! Kui kahetunnistel laevadel domineerivad "kalevipojad", siis suurtel laevadel Tallinnas alkoristlemas käinud põhjanaabrid. 

Ei teagi, kumb variant see hullem on. Ma saan aru, et inimesed tahavad lõbutseda ja ega ma ju isegi alkoholi suhtes teab mis eeskujulikkuse musternäidis pole (tõestus allpool), aga mingi piir peaks joomisel ikka olema. Vaadates neid inimestest kõrgemaid alkokaste, mida ägisedes järel veetakse, või räuskavaid keskealisi prouasid, paneb ikka mõtlema küll. Kui need inimesed ennast kaine peaga kõrvalt näeksid, mida nad endast siis arvaksid?

Laevast maha saades käisin paaris poes ja hingasin niisama vähe Helsingi nostalgilist õhku. Helsingis on alati nii kodune olla. Sinna on alati hea minna. 

Edasi suundusin Vuosaarde Maarja ja Marko poole. Nende maja pidi metroojaamast kolme minuti kaugusel olema. Oli ka, aga mina suutsin sinna ikka vähemalt kakskümmend kolm minutit minna. Nii juhtub, suuna (t)ajuvaba inimene ilma mobiilikaardita lahti lasta. 

Lõpuks siiski jõudsin õnnelikult kohale. Marko oli väga vürtsikat ja meeletult head karrit kokanud. Juttu jätkus kauemaks. Maarja ja Markoga on alati, millest rääkida: laulmisest, teadusest, muusikast, reisimisest, pidudest, raamatutest, tööst, ühistest tuttavatest, tulevikuplaanidest... You name it. Maarja oli just San Diegos käinud, jagasime muljeid. Ka mina käisin seal aastal 2010 võin öelda, et see on üks kihvtimaid kohti, kus kunagi reisinud olen. Kui ma kujutaks ennast ette kuskile USAsse elama, siis ühte nendesse pühakute paika: San Diegosse, San Francsicosse või Santa Monicasse. 

Esialgu aga idarannik! Täna hommikul oli äratus kell 5, et kella seitsmeks lennujaamas olla. Teate, mis ma siis tegin? Tähistasin väikestviisi oma reisi algust. 

Ja kus mujal seda ikka teha kui imeodavas Helsingi-Vantaa lennujaamas. 

Tuli meelde Barcelona reis, kus Cavat sai päris hoolega maitstud...

Nüüd aga olen Stockholmis. Olen lugenud Minu Ibizat ja see on väga hea, kohe saab läbi ning kahetsen, et rohkem kirjandust kaasa ei võtnud. Vahepeatus kestab nimelt tervelt seitse tundi. 

Loodan, et järgmised tervitused edastan juba New Yorgist.