Päev 2: Kohal!

Tere hommikust!

Käes on teise päeva hommik New Yorgis.

Reis läks hästi. 7-tunnisele vahemaandumisele Stockholmis järgnes 9-tunnine lend, mille viimased paar tundi läksid päris kiirelt. Nagu ikka hakkab keegi reisikaaslastest lõpuks keegi juttu ajama ja aeg läheb lendu. Seekord hakkas minu naaber  Göteborgist pärit Martin uurima, kas see keel, mida ma tõlgin, on soome keel (ta oli silmanurgast piilunud, kui tööd tegin). Ei olnud, eesti keel oli, ning edasi hakkasimegi juba (tema initsiatiivil) õ-tähte õppima. Martin oli külla minemas oma New Yorgis õppivale vennale.

Maandudes, kui suurem osa reisist oli läbi, kulus Ameerika passikontrollis seismisele siiski veel vahvad poolteist tundi. Järjekorrad olid tõsiselt pikad. Oma rumalusest olin aus ja kui võimalike kaasatodavate toiduainete kohta päriti, tunnistasin üles, et kotis on muuhulgas ka külakostiks mõeldud suitsuvorst ja enda tarbeks paar õuna, mis minult selle jutu peale konfiskeeriti ja koheselt prügikasti lennutati.

Edasi sõitsin bussiga Grand Central Terminali, kus sain kokku Hugh’ga, kes oli mind oodanud kokku juba kolm tundi!! Lend ju hilines veidi ning ülejäänud formaalsused võtsid ka oma osa. Tema tädi korteri ülesleidmine ei võtnud õnneks kaua.

Magasime siiski vaid viis tundi ning eile hommikul läksimegi kohe linna peale. Hugh’ tädi Kimiko elab päris südalinnast vaid 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel, nii et me ei näinud mingit põhjust nelja peatust metrooga sõita. Esimeseks sihtmärgiks oli otseloomulikult Empire State Building. Me ju oleme turistid! Ja kuigi olen seal juba käinud, oli loomulik, et see koht uuesti üle tuleb vaadata. Kas ikka on samasugune.

Teel sinna märkasin järsku sellist vaatepilti:

New Yorki Eesti maja! Milline ootamatus, näha järsku tänaval Eesti lippu tuule käes uhkelt lehvimas. Tuul, muide on siin tõsiselt külm ning väljas on päris palju külmem kui Tallinnas, kui sealt pühapäeval ära läksin. Kuna mul on kaasas vaid väga õhuke müts, pidin uue peasoojendaja ostma, et mitte ära külmuda.

Empire State Buildingis tegime esmalt “helikopterituuri”, mis seisnes selles, et meid pandi istuma väikesesse kinosaali, tõmmati turvakinnituse kinni ja ekraanil pandi jooksma 3D film, mis imiteeris NY kohal kopteriga lendamist, näidates linnulennult kätte suurimad vaatamisväärsused. Et asi tõeline tunduks, siis kõigutas see kopterisõit vahepeal korralikult, kopter justkui tiirutas üles-alla ja vasakult paremale, nii et toolid hoolega rappusid. Väike lõbustuspargi sõit.

Siis aga üles vaateid nautima! Tornide ja kõrgete vaadete armastaja nagu ma olen, võttis pilt ikka päris hingetuks. Jälle.

Kui päike ka vahepeal nägu näitas, ilm soojenema hakkas ning terve New York peo peal paistis, teatasin Hugh’le, et ma jään siia.

Otsustasin ikka ümber, sest käes oli ju alles esimene päev ja äkki on Suure Õunas ikka midagi muud ka teha. Võib-olla. Niisiis suundusime edasi Times Square’ile, maailma ristteede kohtumispaika, nagu seda kutsutakse. Räägitakse, et  kui seisad Times Square’il viisteist minutit, näed kindlasti kedagi tuttavat. Kui mõelda, kui suur tõenäosus on selles rahvamassis kedagi oma kohata, siis võib kahte soomlast, kellega juhuslikult keset seda melu, kiirust ja kära kokku jooksed, tuttavateks pidada küll.

Times Square’il oli paraku tõsiselt külm ning ainus mõte oli kusagile sisse minna. Pärast paari korda äraeksimist leidsime restorani, mida otsisime. Kuum tee ja salat tegid olemise palju paremaks ja hakkasin vaikselt üles sulama. Kuna väljas polnud enam tahtmist külmetada, otsisime tubaseid tegevusi ning valisime järgmiseks objektiks välja MoMa ehk moodsa kunsti muuseumi.

Kahe ja poole tunniga jõudis MoMa kenasti ära vaadatud. Tõsisele modernse kunsti friigile oleks seda aega väge olnud, aga meile täiesti piisas.

Magamatus andis juba päris kõvasti tunda ning edasi oli ainus soov pikali visata. Koju jõudes oli Hugh tädi meile söögi valmis teinud, elu nagu hotellis! Kimiko on päris uskumatu naine. Nii vitaalne, jutukas ja rõõmus, et kui Hugh küsis, mis ma arvan, kui vana ta on, pakkusin 65. Õige vastus on 89!! Tädi on eluaeg riidetööstuses tegutsenud, rääkis meile pikalt moemaailma saladustest, kangastest ja materjalidest, bisnesetegemisest, New Yorgist.. Väljas ta enam igapäevaselt käia ei viitsi, sest on 70 aasta jooksul kõik selle suurlinna nurgatagused ära näinud. Kodukohas Havail käis ta viimati kolm aastat tagasi, aga on veidi pettunud selles, kui palju uusi inimesi, turiste ja suuri keskusi sinna on juurde tekkinud. Aga mujal tahaks ikka reisida küll, mis siin koduski istuda. Nii lähebki Kimiko aprillis Inglismaad ja Saksamaad avastama. 89-aastasena.

Arutlesin Hugh’ga, mis tädi elujõu saladus võiks olla. Hugh rääkis, et mäletab, kuidas see tädi juba vanasti igal hommikul ennast venitas ja selili olles jalgu taeva poole raputas. Teised nende perest pidasid teda sellepärast natuke “teistsuguseks”. Näete siis, tasub ennast liigutada!

Kuulmiseni!

PS. Liis teatas, et nad Petteriga ostsid just meie pulma piletid ära. Kõigil kutsutuil on lahkelt lubatud neist eeskuju võtta.

Abiks see: pakkumised