Mõtteid tööst

Hommikust!

Eilne päev oli trennist vaba. Tundsin, et olen väsinud  ja magasin hommikul veidi kauem, kaheksani. Pärast seda tuli juba muid asjatoimetusi tegema hakata. Näiteks minna oma kallile õele sünnipäevaõnnitlusi edastama!

Kerli sai eile 35 ning kuigi suurem pidu on plaanis laupäevaks, hiilisin eile ta töö juurde pisikese kõrvalise abiga ootamatult sisse. Hiilimist ja kõrvalist abi on vaja seetõttu, et mu õe töökohas on varjul übersalajast Eesti riiki puudutavat infot :) Nii et päris omavoliliselt sinna sisse marssida ei saagi. 

Täna hommikul tegin kiirkäigu jõusaali, kus pärast 20-minutilist soojendust jooksulindil tegin läbi järgmise kava. 

Kava on inspireeritud sellest blogist, kuid veidi modifitseeritud. Kui ma seda esimest korda vaatasin, mõtlesin, et no way, kõike 50 kordust teha on hullumeelsus! Otsustasin proovida. Oli jah hullumeelsus, aga ära tegin. Mitmed harjutused pidin kahte või isegi kolme ossa jagama, et vahepeal natuke puhata. Näiteks 50 kätekõverdust järjest ära teha on niisamagi raske, seda enam, kui sellele eelnevad erinevad harjutused kangi ja sangpommiga. Killer, aga tõhus.

Kuigi trenn moodustab mu päevast ühe parema osa, tegelen ma siiski teiste asjadega ka. Lihtsalt juhuks, kui siit blogist vastupidine mulje võiks jääda. Ülejäänud eilne päev möödus töötähe all - nii tõlkides kui õpetades. Hetkel veedan aega ühe tehnoloogiaettevõtte organisatsiooni struktuurimuutuste suurepärases maailmas ja see on täitsa tore! Tõlkija töö juures on üks suur pluss see, et saan seeläbi palju targemaks. Teoreetiliselt võiks ma juba tuletõkkeuksi paigaldada, diabeeti ravida või koduloomadele sööta valida. Nali muidugi, nii lihtne see ka pole, aga silmaringi avardav on see töö kindlasti. 

Mis õpetamisse puutub, siis siin on oma head ja vead. Suurim "viga" on tundide ettevalmistamiseks kuluv aeg. Seda läheb vähemalt tunni enda jagu. Teine "viga" on see, kui õpilased on passiivsed. Õnneks seda tuleb suhteliselt harva ette, sest suurem osa minu õpilastest on täiskasvanud ning motiveeritud, kedagi õppealajuhataja juurde saatmisega ähvardama ei pea. Kuid siiski on ka nemad vahel väsinud või tusased. Muidugi on see inimlik, kuid siis tuleb õpetajal topelt mõelda, kuidas nad suud avama ning kaasa mõtlema saada. Vahel see õnnestub, kuid alati mitte. Ning siis kipun mõtlema, kas olen ikka piisavalt hea ning kas kasutan õigeid võtteid või peaks midagi teisiti tegema...

Eriti toredaks teeb tunnid aga see, kui õpilased oma rahulolu väljendavad. Näiteks paar päeva tagasi ütles mulle üks tudeng, et neil on nii hea meel, et just mina meie õpetaja olen, sest ma olevat tore. No mida paremat veel öelda saab? Ka kommentaar "Kuidas sa seda soome keelt nii hästi oskad tegelt??" oli üks lõbus kompliment. Kellele siis ei meeldi kiitust saada. Mulle küll meeldib ning kiidan oma õpilasi ka. 

Olen vahel mõelnud, milline ma ise keeletundides olnud olen. Loodan, et mitte selline õrnake ja kartlik, kes ei julge suud avada, et äkki läheb miskit valesti. Igasugune areng tuleb läbi vigade ning see kehtib nii keeleomandamises, paremate treeningtulemuste saavutamises kui ka inimsuhetes. Ilma vigadeta ei ole võimalik kuskile jõuda, seda pean ise ka endale aeg-ajalt meelde tuletama. 

Kõige parem asi mu tööde juures on üliväga paindlik graafik. Kui vaja, saan keset päeva linna peale asju minna ajama ega pea tipptunnil kel 18 toidupoes sabas seisma või jõusaalis kangi vabanemist ootama. Kuna enamus mu tundidest, väikeste eranditega, toimuvad Skypes, siis võin põhimõtteliselt keset nädalat Otepääle suusatama minna. 

See muidugi tähendab, et vahel tuleb kella kolmeni öösel puugraanulite kasutusfunktsioone tõlkida, sest homme on tähtaeg. Aga olen sellega harjunud ja nii ära hellitatud, et teistmoodi enam ette ei kujutagi. 

Mõnusat päeva!