Koogiralli

Reede oli kummaline päev. Tundsin seda kohe ärgates. Esiteks puudus mul igasugune tahtmine tavapärasesse reedesesse Bosusse minna. Lisaks oli vaja tööd teha (=kliente otsida, et saaks neile üldse kunagi tööd tegema hakata) ja mul lihtsalt ei olnud trenni tuju.

Hetkel mul väga palju tõlke- ja kirjutustööd polegi (doktoritööd muidugi on). Tööd teha ju tahaks, sest midagi peaks ju oma eluga pihta hakkama ja palka on ka vahva saada. Teisalt ma jälle ei tea, kas teen kõik õigesti, et oma teenust reklaamida. Confido kodukas on peaaegu valmis, Facebooki tegin, pommitan firmasid oma pakkumistega - halloooo, kas te soovite mu tõlke- ja toimetajateenust? Oletan, et nii see peaks käima, aga kui ei "näkka", tekib paratamatult mõte, kas ma olen üldse õigest otsast alustanud. Kurtsin oma muret ka Hugh'le, kes küsis vastu: aga kuidas sa siis veel peaksid seda tegema? Küll on hea, et nii mõistev inimene kõrval on. Ta ju ise ajab sarnast asja ja teab, et vahel on ettevõtja tegevus nagu peaga vastu seina jooksmine. Mõni teine ütleks, et lõpeta lebotamine ja hangi endale päris töö. Ja võib-olla oleks sel mõne teisel õiguski, aga ma ei taha sellega leppida. 

Igatahes olin natuke masenduses. Koduse arvutiklõbistamise asemel otsustasin end kuskile kohvikusse vedada. Kuna peagi on mulle eri maailma paikadest mitu külalist tulemas, aga ma ise Tallinna kohtadest ööd ega mütsi ei tea, siis oligi üks põhjus veel kodust välja minna. Valisin sihtkohaks NOP-i, kuulsa ökopoe ja -kohviku Kadriorus. Sinna siis!

Esmalt poe osa, kust võib osat igasugu põnevat mahekraami.

Allikas

Ja siis kohvikusse. 

Allikas

Nopi on nii palju kiidetud, et mu lootused olid kõrgel. Interjöör oligi väga armas! Just selline, nagu juba väljastpoolt armas kultuurihõnguline ja vana Kadrioru maja oletada annaks. Miinuspoolele läheb aga natuke nipsakas ja mitte just väga abivalmis teenindus. 

Valisin munavalgeomleti, mis tuli koos pisikese rohelise salatilehega. Kõrvale sain võtta NOPi oma teraleiba ja ciabatta moodi saia, mis olid küll väga head. Omlett ise oli aga.. maitsetu ja igav, ausalt. Võib-olla mõni muu valik oleks parem olnud, silma jäid veel granola ja õunapannkoogid. Neid tahaks kindlasti veel proovida. Niisiis - inerjöör väga mõnus, toit - mnjaah, hinne kolm. 

Paari tundi tööd teinud, otustasin, et aitab ja liigun järgmisse kohta. Välisukse poole liikudes möödusin koogiletist ja... selge. Nii ongi. Minu puhul ikka kehtib, et kui on selline hall ja mõru päev ja ise ka ei saa hästi aru, mis mu oleku mõte on, siis tuleb tahtmine millegi hea järele. Eriti kui see sulle letilt silma sisse vahib. 

Aga kuna olin juba välja minemas, siis mõtlesin, et lähen hoopis teise überkuulsasse kohta, mida kõik koogisõbrad kiidavad: Angelika Kangi Katharinenthali. Pealegi oli see siinsamas Kadriorus.

Allikas

Tegemist oli armsa, kuigi imepisikese kohvikuga. Koogileti äärde astudes olin aga natuke pettunud: valik oli väga väike ja just sellist, ilusa näoga šokolaadikooki, mida ma otsisin, ei leidunudki. Niisiis jäin koogita ja valisin välja järgmise sihtkohta, Josephine'i vanalinnas. 

Sellega ei saanud mööda panna, sest tegemist on tegelikult sama kohvikuga kui Tartu Pierre. Siit pidi kindla peale šokolaadikooki saama! Ja sai ka. Valik oli raske, aga otsustasin selle kasuks: 

Tõeliselt hea oli! Enam ei mäleta täpset nime, aga tegemist oli "Josephine'i lemmikuga". Õhuline, palju šokolaadi, mandlilaaste, kirsimoosi ja kõrval mõrkjas, ilmselt aprikoosimoos. Koos lattega oli see täpselt see, mille järele ma tulin :) Nii sisustuse, teeninduse kui koogi eest paneks suure viie! Esimene sihtkohta Amanda siiatuleku ajaks valitud!

Niisiis murdsin veel paar tundi tööd, potentsiaalsetele tõlketeenusevajajatele lakkamatult meile saates, kuni kõrvallauda saabus kergelt švipsis soomlannadest sõbrannapaar, kes muudki kahvia ja konjakkia tellisid, liiga ülemeelikud olid ja mingile sõbrale seksipuheluita hakkasid helistama. Ohjah. 

Otsustasin, et on aeg lahkuda. Hakkaski juba hämarduma, aga tahtsin veel vanalinnast paar pilti teha, enne kui koju lähen. Tallinna vanalinn on tõesti ilus, nii igavalt kui see ka ei kõla. Ma saan täiesti aru, miks turistidele siin meeldib. 

Lisaks pandi Raekoja platsile juba kuuske püsti! 

Selline päev siis. Bussiga kodu poole loksudes sain oma teiselt juhendajalt meili, et ta vaatas mu töö läbi ja ärgu ma ehmatagu, et nii palju kommentaare on. Tean juba. Tuju läks jälle miinuspoolele. Vahel on tunne, et asjad ei saagi kunagi nii jooksma, nagu tahaks: kas see doktoritöö üldse valmis saab? Kas oma firma hakkab ennast ära tasuma?

Jälle tuli selline masenduse hetk peale, millest (koogi abil:)) hetkeks üle sain. Kuigi pidin puhkepäva tegema, panin koduuksest sisse saanud, trenniriided selga ja läksin jooksma, et pea ära tühjendada. 

Palju, palju, sada korda parem sai! 

Nagu näha, üks hea kook ja trenn on parimad kurvastuse ravijad. Kuigi jamadega tuleb hiljem ikkagi tegeleda ning koogiga neid alla ei neela või jooksuga nende eest ära ei põgene, siis vähemalt hetkeks teevad need "ravimid" olemise paremaks. Võib-olla on homme tänasest targem.