Jälle jooksmas!

See nädal möödus Otepääl. Ma polnud seal ju teab kui kaua käinud! Täpsemalt vist aasta ja paar kuud, uskumatu. Linn oli kuidagi nii vaikne ja aeglane, et lausa kummaline tundus. Ilmselt oli asi ka selles, et ilm oli peaaegu iga päev totaalselt hall. Otepää on talvel ikka nii teist nägu. Kõle sügis ei sobi sinna üldse. 

Reedel mõtlesin, et püüan natuke joosta-matkata. Jalg tundus veidi parem ning mõtlesin, et testin. 

Alustasin teed nagu ikka: kodu juurest kiriku juurde, edasi rollerirajale. 

Otepää kirik

Kui tavaliselt jooksen rollerirada mööda pikalt edasi, siis kuna see tee läheb mööda asfalti, otsustasin seekord tervise huvides metsaraja valida. 

Apteekrimäe metsaraja kaart

Legend räägib, et Apteekrimägi sai enda nime selle järgi, et kunagi olevat sellest metsast leitud end surnuks mürgitanud Otepää apteeker. Mügitamise põhjus - õnnetu abielu. Ohjah.

Nendes metsades olen kooli ajal teab kui palju jooksud! Nii aja peale 500 meetrit kui ka orienteerunud. Esimene sai alati liblikad kõhtu - see 500 meetri jooks oli ühest küljest nii põnev, samas natuke vastumeelne, kuid tegelikult, kuna jooksin ikkagi suhteliselt hästi, siis ka tore... Segased tunded. Sama lugu 12 minuti jooksu ehk Cooperi testiga. Kuidas me seda kartsime! Peaaegu vere maitse suus 12 minutit joosta oli iga kevade ja sügise hirmuhetk :)

Üks teravamaid tõuse on Mäe tänava tõus. Sealt siis pärast Apteekrimäe metsaringi üles rühkides olingi juba kodudeel. 

Mäe tänav

Vahepeal kõndisin, võttes hoogu veidi maha, osalt seetõttu, et pilte teha, osalt sellepärast, et mets oli väga porine ja ma tõesti ei tahtnud veel pikali ka lennata ja ühte potentsiaalset häda veel juurde saada. 

Kokku sörkisin vist oma tunnikese. Päris mõnus oli jooksurajal jälle tagasi olla!