Eile öösel olevat suuremat sorti torm olnud, nagu igalt poolt kuulda-lugeda võis. Kellel elekter ära, kellel telefonid rivist väljas. Minust läks see torm aga valutult mööda - hommikul oli majal katus peal, aknad ees ja elekter olemas, isegi öösel ei kuulnud midagi.
Aga külmaks läheb niikuinii. Niikaua kui ma mäletan, on mu sõrmed ja varbad alati kohutavalt külmetanud. Näiteks paar nädalat tagasi, kui väljas oli vast nii 5 kraadi, tulin bussiga linnast koju ja selle maa peale, mis bussipeatusest koduni on, kusagil 3 minutit kõndimist, külmusid mu käed niimoodi ära, et ei saanud ustki hästi lukust lahti keerata. Tuppa saades olid mu käed päris õudsed! Teise käega, kah tuimaga, kuidagi telefoni hoides, tegin külmunud käest pildi. Kui normaalne see on?
Ja selline olen ma alati. Ma ei tea, mis talvel saab. Pärast aastat soojemas kliimas elamist tundub, et talun külma veel kehvemini...
Nii et mina ei kuulu kindlasti nende hulka, kes talvel miinuskraadidega ilma mütsita, käed paljad, lühikese jope alt naba lehvitab. Õnneks on mul tore õde, kes mind kudumitega varustab.
Siin on näiteks viis kevad-sügist mütsi, mis kogu aeg aktiivses kasutuses on. Tegelikult on mul neid veelgi, aga osa ootab kandjat Otepääl. Kui Berkeleys elasin, astuti mulle tänaval mitu korda juurde ja küsiti, kust ma nii laheda mütsi olen saanud. Uhkusega teatasin siis, et õde tegi!
Kerli oskab veel igasugu vahvaid asju meisterdada. Samamoodi pärineb pool mu ehtearsenalist tema sulest / vardast / heegelnõelast. Mõned näited, millega mu õde veel tegeleb:
 |
| Minu ehtekarp |
 |
| Ja natuke ehtekarbi sisu |
 |
| Kleidike Helenale |
Ühesõnaga, Kerli on meie pere kudumisspetsialist. Ja viimane saavutus, mille nädalavahetuse kätte sain, on eriti, eriti vinge!!
Mulle nii meeldib see kärtsroosa tutimüts. Tutt on peaaegu et suurem kui mu pea, täpselt sellist ma tahtsingi!
Ilmselt ei saa ma kunagi öelda, et talve tulekuks valmis olen, sest see pole niikuinii võimalik. Aga vähemalt varustatud küll!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar