Tark valik

Esmaspäeval mõtlesin õhtul tükk aega: minna trenni, mitte minna? Teine variant oleks olnud raamatukogu. Esimesse oleks võinud, teise pidanud minema. Nii ütles mõistus. Aga tuju ja keha ütlesid, et mine trenni. 

Raamatukogu

versus

jooga

Mul oli hea päev olnud, tunnid hästi läinud ja muidu ka tore, niisiis oli vaim üheks heaks joogaks valmis. 

Trenni sisse astudes nägin kohe Sikit. Kuigi mõlemad käime joogas - mina küll muidugi temaga võrreldes äärmiselt harva, aga siiski - pole me seni veel trennis kokku sattunud. Tore oli teda üle pika aja näha. 

Vaatamata õhtusele ajale oli meid vast ainult kaheksa, nii et ruumi laialt käes. Juba algusest peale tundsin, et täna on joogaks väga hea tunne. Öeldakse, et jooga ei tohi olla suur enese surumine ja sundimine. Vahel see siiski natuke on, eks on ikka tahtejõudu vaja, et ennast poosidest läbi vedada, aga esmaspäeval oli kõik tund ja viisteist minutit kuidagi puhas rõõm. See ei tähendanud lebotamist - Leelo tunnid ei tähenda kunagi seda, kuid kõik oli justkui nii sobivalt jõukohane. Temperatuur oli trenni lõpuks 28 kraadi, higi jooksis nagu kraanist.

Mõned seisupoosid, mida tegime, olid mulle uued. Päris palju oli erinevaid rinna avamisi ja väänamisi - üks käsi ühes, teine teises suunas, nagu keegi sikutaks. Pärast veel muidugi puusaavajad, mis on alati lausa hädavajalikud, eriti istuva töö tegijale nagu mina. 

Mul oli seekord nii tugev tunne. Just füüsiliselt - tunne, nagu mul oleks suured biitsepsid, lai selg ja eeskujulik sikspäkk! Seisupooside ajal tundus, nagu oleks juured jalgade alla kasvanud ja kui pärast lõdvestuseks maas lamasime, nagu oleks põranda külge liimitud. Ja kui füüsiliselt on tugev olla, on ka vaim kuidagi paremini paigas. Keskendumine ei olnud seekord raske, mõtted ei jooksnud ringi niipalju kui tavaliselt. Harjutamine siis ikkagi aitab?

Lõdvestuste ajal on mul viimasel ajal kombeks mõelda sellise pildi peale, et mulle paistab päike otse peale. Mitte selline rannapilt kuuma ja kõrvetava päikesega, vaid lihtsalt mõnusalt soe ja hästi kuldset värvi päike.  

Umbes selline

Huvitav, et see ettekujutus aitab mul lõdvestumisele täiesti keskenduda. Vahel olen seda mõtet ette kujutanud mitte ainult joogas, vaid ka õhtul enne magamaminekut või niisama korraks, kui aju puhkust tahab. Millegipärast see toimib. 

Esmaspäevane trenn oli igati tark valik! Tean, et raamatukogust oleksin hoopis teiste emotsioonidega tagasi tulnud. Seal tuli ka ära käia, tegin selle teisipäeval. Nii et kohustused on ka täidetud. 

Päikselist päeva!