Päevavarga ülestunnistus

Täna on olnud absoluutselt suurepärane ilm. Tegelikult on olnud juba juba mitu päeva, mis kolmapäeval tähendas jäätisehooaja alustamist. 

Ja mina olen olnud täna absoluutselt laisk. Mitte midagi olulist pole suutnud korda saata. No ega päev ei peagi midagi überkasulikku tegema, aga täna olen ikka klass omaette olnud. 

Mis ma siis täna tegin?

Hommikul läksin tavapäraselt hiljem jõusaali, sest pidin kella 11ks kontoris olema ja mõtlesin otse trennist minna. Asusin poole kohaga ühes toredas kohas tööle, hakkan nende väikest ajalehte kirjutama. Õnneks sobib see minu päevavargast kodustöötaja eluga hästi, sest vaid korra nädalas pean kohapeal käima ning muul ajal pole vahet, kus oma töö teen. Niisiis olin ülemusega kokku leppinud, et lähen täna kella 11ks. Kui aga jõusaalist veidi enne seda välja astusin, tuli sõnum: kohtume esmaspäeval. 

Nii mu lebo alguse saigi. Läksin koju tagasi ning mõtlesin, et mul on nüüd terve päev aega raamatu tõlkimiseks. Kas ma tõlkisin? Mitte ridagi. 

Vaatasin korraks postkasti (alati viga, kui mingi konkreetne asi tahab tegemist!). Olin Tervis Plussi intervjueeritavalt vastused saanud. Mõtlesin, et teen selle loo siis enne valmis. Kuidagi uimane oli olla, kobisin oma läpakaga voodisse ja...

Magama jäin. 

Tunni aja pärast ärgates ei olnudki artikkel valmis saanud. Imelik, kas pole? Niisiis pidin sellega edasi tegelema. Enne veel vaatasin postkasti. Viga. 

Kuna üks loo kommenteerija oli alt ära hüpanud, tähtaeg aga juba uue nädala alguses, tuli kiiresti asendaja leida. Õnneks leidsin selle super kiiresti. Nüüd artiklit kirjutama!

Oot... vaataks korra pulmakleite...

Tunni aja pärast ei olnud artikkel veel valmis. Kuidas see võimalik on??

Kuid võtsin end lõpuks kätte ja tegin valmis. Nüüd tõlkima!

Aga tundsin, et ei suuda enam toas olla. Tahaks korrakski õue. Ei, lähen parem kuskile kohvikusse tööd tegema. Pakkisin läpaka kaasa ja läksin kodust välja. Kohvikusse ma ei jõudnudki, sest käisin enne poes ja seal läks liiga kaua aega. Reede õhtu ju! Kui poest välja sain, oli kell palju ja kõht tühi.  

Koju jõudes tegin süüa. Siis mõtlesin, et tegelikult on tähtsam homsed tunnid ette valmistada kui tõlkida. Viimase tähtaeg on ju alles juunis. Alles. Ma veel kahetsen seda sõna ühel päeval... Nii ma siis asusingi hoopis tunde tegema. Homse vestluskursuse teema on reklaam. Otsisin huvitavaid ja löövaid reklaamvideosid ja -tekste ja oi kui lõbus oli! Tunni ettevalmistamine pole kaua aega nii fun olnud. 

Nii, ja nüüd on kell 22 ja mingit töötegemist enam ei toimu. Manjaana. 

Oehjah, juhtub. No mitte kuidagi ei saanud end täna käima. Uimerdamine, loivamine, venimine. Ometi on selliseid päevi vaja. Õigustan ennast sellega, et kui enamus normaalseid inimesi niimoodi laupäeva veedab, olen mina tööl. 

Laiselge homme!