Natuke rasvast

Eile võtsin puhkepäeva. Kuna olin päev läbi toas olnud, siis õhtul tegime Kristeliga lihtsalt ühe väikese käigu linna peale, et veidigi õhku saada. Kolasime veidi Apollos kui üllatus-üllatus ja suur ilme, kumbki ei ostnud mitte midagi. Mitte et midagi osta ei oleks, aga hetkel on lihtsalt säästurežiimi aeg. Kuigi näppu jäi paar allahinnatud ja väga asjalikuna tunduvat kokaraamatut, võtsin end kokku ja jätsin need poodi. Kuigi raamat on ikka raamat ja paberilt on ikka kõige mõnusam lugeda, siis tegelikult on ju nett retsepte pilgeni täis. 

See raamat aga vaatas riiulist vastu ning ma kohe ei saanud jätta pilti tegemata. 

Never go to gym without a plan! lugesin just ühest oma lemmikblogidest. Olen täitsa nõus, sest inimesi, kes jõusaalis, klapid peas, niisama varbaid kõlgutavad, on liiga palju ning kahtlustan, et nende "trenni" kasutegur on suhteliselt olematu. Kuid kuna mul lihtsalt ei olnud hetke ja võimalust kava välja mõelda ning niisama tuima näoga end seadmelt seadmele venitada ja eelpool mainitud viisil aega tappa pole ka mõtet, siis lahendasin olukorra jälle TedTalkide ja jooksulindi abil. Kuna tempot väga üles ei kruttinud, vaid sörkisin kerges rasvapõletustsoonis, tegin juba pikema trenni. Kes teab, millal jälle nii palju aega käes on! 

Täna kirjutan aga natuke rasvast. Kunagi, kui korraliku mäe kilosid maha võtsin, tegin seda suures osas rasvast loobumise arvelt. On ju teada, et eriti naistele on rasva vaja. Mina aga sellele tol ajal väga ei mõelnud ning kahandasin oma kaloraaži just rasvaga koonerdades. Täiesti ebamõistlik.

Lugesin hiljuti artiklit Sam Felthamist, kes tegi 21 päeva jooksul läbi järgmise eksperimendi. Ta sõi iga päev 5800 kalorit, ületades oma päevase arvutlusliku energiavajaduse enam kui poole võrra. Lihtsa matemaatilise kalkulatsiooni kohaselt oleks ta 21 päeva jooksul pidanud kaalus juurde võtma 7.3 kg. Tegelikkuses tõusis ta kaal vaid 1.3 kg võrra.

Asja iva oli selles, et suure osa tema 21-päevasest dieedist moodustasid rasvad. Hommikuks sõi ta muna, lõhet, ube, lõunaks makrelli, õhtuks rasvast liha. Kõik toidukorrad olid valmistatud kookosõlis. Kõik kolm vahepala koosnesid pähklitest või mandlitest, sisaldades 800-1000 kalorit. Sama palju sööb mõni "dieeditav" naisterahvas kogu päeva jooksul...

Felthami point oli selles, et kalori ja kalori vahele ei saa võrdusmärki panna. Kõik oleneb sellest, MIDA see kalor sisaldab. Ta usub, et praeguse rasvumisepideemia hoopis suuremad süüdlased on hoopis rafineeritud suhkrud ja muud kasutud süsivesikud, mida on pandud absoluutselt igale poole. Vaadake kasvõi mistahes enda külmkapist leiduva toote etiketti, see võib päris üllatav olla. 

Felthami järgmiseks eesmärgiks oli süüa sama pika aja jooksul sama kogus kilokaloreid, mis koosnesid suuremas osas süsivesikutest. Ja tulemus: + 7.1 kilo!

Niisiis, mõtlemiskoht. Kindlasti on ökoloogiliselt kasvatatud avokaado või külmpressitud oliiviõli üks kilokalor rohkem väärt kui magustatud ja töödeldud "tervisliku" müsli või "light" jogurti kilokalor. Ma ei väida, et ise ainult rasvast toituda tahaksin (või selleks suurt vajadust näeksin), kuid on selge, et rasva ei peagi kartma nagu tuld, niikaua kuni see õigetest allikatest tuleb.