Eile kohtusin üle pika aja Kristeliga, kes oma Soome-Ungari-Slovakkia-Soome ringreisilt tagasi jõudis ning viimase sihtkohana minu pool maandus. Kuna minu sünnipäeval me ei näinud, sain ise valida, mida endale reisilt kingituseks tahan. Kuna olen mõelud, et jube kihvt oleks kunagi Tatrates käia ja Kristel juba sealmaal oli, siis tahtsin midagi, mis selle mäestikuga seotud oleks.
Soovile olevat kiire lahendus leitud: Tatrate liköör.
Pudel on uhke, nagu isegi näete. Kraade on selles võlujoogis tervelt 32 ning pudelil lubatakse, et see maitseb tsitruse järgi. Proovisime pisikese tilga võlujooki ära ka. Maitselt oli see midagi maitsestatud viina ja rummi vahepealset. Etiketil on kirjas ka paar kokteiliretsepti, millesse seda segada võiks.
Õhtul läksime kinno. Valisime välja rohkelt auhinnalaudu koristanud filmi Kohutav ilu (La Grade Beliezza). Algus oli paljulubav: kaunis muusika, ilusad Rooma vaated, ilus ülestuunitud suurlinna kõrgseltskond pidutsemas, vein ojadena voolamas, superstaarid triipu tõmbamas, sassis suhted, kirg ja silmakirjalikkus läbisegi.
Aga igasugune lugu puudus. Variante on ilmselt kaks: kas ma ei saanud selle olemasolust aru või seda ei olnud, sest ei pidanudki olema.
Kui alguses huvitavana näivad stseenid lihtsalt korduma hakkasid, aga nende vahel mingeid seoseid ei tundunud tekkivat, ammendas see virvarr ennast lihtsalt ära ja film lihtsalt venis, venis ja venis. Olin lõpuks juba päris kärsitu, kell oli palju ja mul tuli tõsine uni peale.
Kahju, aga mina ei saa küll selle kiidulauluga ühineda, mida see film saanud on. Asi on maitses, maitse üle vaieldakse kõige rohkem...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar