Tere!
Kuidas läheb? Ma tõesti tahaks teada, nii et palun vastake nüüd sellele küsimusele. Millega te oma laupäeva hommikut sisustate?
Minu reede õhtu kulgeb tavapäraselt vaikses rütmis. Ikka veel tegelen selle soome keele õppematerjaliga, mis nüüd hakkab kuju võtma. Tehnilistes asjades olen kõvasti targemaks saanud, õppinud paari uut programmi kasutama. Kui see pisike kursus peaks positiivset vastukaja saama, siis teen äkki veel mõne, mine tea.
Eile käisin San Franciscos, et meie abielutunnistuse koopia saada. Seda on vaja, et ka Eesti riik abielu tunnistaks. Kui tavaliselt on ametiasutustes käimine piisavalt närvesööv kogemus, siis seekord läks kõik libedalt - kümme minutit ja paber käes.
Õhtul pidime kohtume meie itaallasest sõbraga, keda ma polnud siit lahkumisest saadik näinud. Kokku pidime saama kell kaheksa (itaalia mõistes kümme) El Rio baaris ning mul oli mõnusad neli tundi aega, et kusagile maha istuda ning sellesama kursusega tegeleda.
Otsustasin, et lähen kusagile El Rio lähedusse kohvikusse, sest netikohvikuid on SF-s igal sammul jalaga segada ja asun rahulikult tööle. Telefon aga netiühendust ei leidnud, seega polnud ma päris kindel, kuidas Missioni tänava (üks suuremaid ja olulisemaid tänavaid siin) üles leian. Umbes mäletasin, aga minu umbes on teadagi mis.
Loomulikult eksisin ära. Mäletasin, et Mission on kusagil Marketi lähedal ja uhasingi mööda Marketit edasi, küll see Mission ka kunagi tuleb. Aga ei tulnud ta veel niipea.
Esialgu oli isegi tore. Mulle meeldib people shoppingut teha ning SF on selleks ülimalt sobiv koht - nii palju erinevaid värvilisi ja karvalisi ei näe mitte igal pool. Aeg aga läks ning kilomeetrid ka, kuid Missioni tänavat ikka veel ei paistnud. Ja siis hakkas juba tüdimus ja väsimus tulema.
Lõpuks hakkas aga suur roheline Missioni tänava silt terendama ja kõik oli jälle hea! Otsisin El Rio üles ja kavatsesin selle lähedale jääda, aga ei käi need asjad niisama lihtsalt. Selles piirkonnas olidki tõesti ainult baarid ja baarid ja baarid ja mitte ühtegi tavalist kohvikut, kus tööd teha. Ja kui ühe lõpuks leidsin, siis seal polnud netti. Ning kui veel teisegi leidsin, siis seal oli nett vaid teoorias, sest ühendust minu arvuti sellega ei leidnud.
Aga kõik oli jälle tore, kui lõpuks Giaccomoga kohtusime. Tõsi, nii ta on, et itaallaste kell kaheksa tähendas kella kümmet, aga sellest polnud midagi. Itaallased on tõesti väga sõbralikud inimesed, vähemalt need, kellega mul on olnud õnne tutvuda. Lobisesime pikalt ja tegime plaani paari nädala pärast kusagile matkama minna.
Õhtu venis päris pikale, kodus olime alles kell pool kaks, mis meiesuguste vanakeste jaoks on ikka jube hilja. Tsekkisin oma käidud maa üle ning siin on eilne saldo koos hommikuse 10 kilomeetrise jooksuga.
Kuidas läheb? Ma tõesti tahaks teada, nii et palun vastake nüüd sellele küsimusele. Millega te oma laupäeva hommikut sisustate?
Minu reede õhtu kulgeb tavapäraselt vaikses rütmis. Ikka veel tegelen selle soome keele õppematerjaliga, mis nüüd hakkab kuju võtma. Tehnilistes asjades olen kõvasti targemaks saanud, õppinud paari uut programmi kasutama. Kui see pisike kursus peaks positiivset vastukaja saama, siis teen äkki veel mõne, mine tea.
Eile käisin San Franciscos, et meie abielutunnistuse koopia saada. Seda on vaja, et ka Eesti riik abielu tunnistaks. Kui tavaliselt on ametiasutustes käimine piisavalt närvesööv kogemus, siis seekord läks kõik libedalt - kümme minutit ja paber käes.
Õhtul pidime kohtume meie itaallasest sõbraga, keda ma polnud siit lahkumisest saadik näinud. Kokku pidime saama kell kaheksa (itaalia mõistes kümme) El Rio baaris ning mul oli mõnusad neli tundi aega, et kusagile maha istuda ning sellesama kursusega tegeleda.
Otsustasin, et lähen kusagile El Rio lähedusse kohvikusse, sest netikohvikuid on SF-s igal sammul jalaga segada ja asun rahulikult tööle. Telefon aga netiühendust ei leidnud, seega polnud ma päris kindel, kuidas Missioni tänava (üks suuremaid ja olulisemaid tänavaid siin) üles leian. Umbes mäletasin, aga minu umbes on teadagi mis.
Loomulikult eksisin ära. Mäletasin, et Mission on kusagil Marketi lähedal ja uhasingi mööda Marketit edasi, küll see Mission ka kunagi tuleb. Aga ei tulnud ta veel niipea.
Esialgu oli isegi tore. Mulle meeldib people shoppingut teha ning SF on selleks ülimalt sobiv koht - nii palju erinevaid värvilisi ja karvalisi ei näe mitte igal pool. Aeg aga läks ning kilomeetrid ka, kuid Missioni tänavat ikka veel ei paistnud. Ja siis hakkas juba tüdimus ja väsimus tulema.
Lõpuks hakkas aga suur roheline Missioni tänava silt terendama ja kõik oli jälle hea! Otsisin El Rio üles ja kavatsesin selle lähedale jääda, aga ei käi need asjad niisama lihtsalt. Selles piirkonnas olidki tõesti ainult baarid ja baarid ja baarid ja mitte ühtegi tavalist kohvikut, kus tööd teha. Ja kui ühe lõpuks leidsin, siis seal polnud netti. Ning kui veel teisegi leidsin, siis seal oli nett vaid teoorias, sest ühendust minu arvuti sellega ei leidnud.
Aga kõik oli jälle tore, kui lõpuks Giaccomoga kohtusime. Tõsi, nii ta on, et itaallaste kell kaheksa tähendas kella kümmet, aga sellest polnud midagi. Itaallased on tõesti väga sõbralikud inimesed, vähemalt need, kellega mul on olnud õnne tutvuda. Lobisesime pikalt ja tegime plaani paari nädala pärast kusagile matkama minna.
Õhtu venis päris pikale, kodus olime alles kell pool kaks, mis meiesuguste vanakeste jaoks on ikka jube hilja. Tsekkisin oma käidud maa üle ning siin on eilne saldo koos hommikuse 10 kilomeetrise jooksuga.
3 kommentaari:
Jooksin täna Virtuaaljooksu :) Miks sa USAst seda kaasa ei tee!?
Tore, Anneli! Tead, ausalt üles tunnistades ma lihtsalt ei teadnud sellest ja kui teada sain, oli natuke hilja. Järgmisel aastal hoian silmad lahti!
Laupäeva hommikud mööduvad tavaliselt spinnisaalis vändates! :)
Postita kommentaar