Näed, kelle ma täna Berkeley linna pealt kinni püüdsin:
Esimene külaline on siia maale kohale jõudnud!
Sellest on nüüd kaks aastat, kui me Amandaga tuttavaks saime. Ikka siinsamas Berkeleys. Meie tutvumise lugu oli päris huvitav. Enne 2012. aastal siiatulekut guugeldasin suvaliselt, kas Berkeleys võiks mõni eestlane või soomlane olemas olla. Niisama huvist. Selgus, et vähemalt üks soomlane oli - keegi, kes oli Fulbrighti stipendiumi saanud ja tuli siia nüüd soome keelt õpetama. Sõber Facebook tuli appi ja nii ma sellele Amanda-nimelisele tüdrukule kirjutasingi: olen Kersten, räägin soome keelt ja saaks tuttavaks. Paari kuu pärast saime kokku ja sellest ajast pole läinud vist nädalatki, kui me helistanud või kirjutanud poleks. Tõeline leid <3
Kuidas mulle meeldib siinne õhkkond. Praegu oleme ühes netikohvikus ülikoolilinnaku kõrval, kell on 22.43 õhtul ja maja on täiesti täis õppivaid ja tööd tegevaid tudengeid ja muid noori inimesi.
Igaühel läpakas lahti, mõned teevad grupitööd, mõned istuvad tõsiste nägudega ninapidi oma kalkulaatorites kinni, ilmselt püüdes mõnele überkeerulisele matemaatikaülesandele vastust leida. Vähemalt nii mulle tundub.
Isegi õues on veel võimalik istuda.
Siin on väga palju selliseid "asukohavaba" töö tegijaid. Lisaks asukohavabadusele on see töö kellaajavaba - vahet pole, töötad varahommikul, öösel või keset päeva, kodus, kohvikus või rannas. Kõlab ju hästi?
Täna käisime ühes toredas söögikohas, kreooli restoranis. Sisustus oli väga kihvt:
Toit oli mõnusalt vürtsine. Et seda veel vürtsisemaks teha, ei piirdunud laualolevate maitseainete valik soola ja pipraga, vaid erinevatesse pudelitesse - peamiselt viina- ja viskipudelitesse - oli villitud erinevaid vürtsiseid kastmeid ja maitseaineid.
Ongi veel paar päeva jäänud, enne kui Havaile lendame. Lobiseme jälle, praeguseks head ööd!
Esimene külaline on siia maale kohale jõudnud!
Sellest on nüüd kaks aastat, kui me Amandaga tuttavaks saime. Ikka siinsamas Berkeleys. Meie tutvumise lugu oli päris huvitav. Enne 2012. aastal siiatulekut guugeldasin suvaliselt, kas Berkeleys võiks mõni eestlane või soomlane olemas olla. Niisama huvist. Selgus, et vähemalt üks soomlane oli - keegi, kes oli Fulbrighti stipendiumi saanud ja tuli siia nüüd soome keelt õpetama. Sõber Facebook tuli appi ja nii ma sellele Amanda-nimelisele tüdrukule kirjutasingi: olen Kersten, räägin soome keelt ja saaks tuttavaks. Paari kuu pärast saime kokku ja sellest ajast pole läinud vist nädalatki, kui me helistanud või kirjutanud poleks. Tõeline leid <3
Kuidas mulle meeldib siinne õhkkond. Praegu oleme ühes netikohvikus ülikoolilinnaku kõrval, kell on 22.43 õhtul ja maja on täiesti täis õppivaid ja tööd tegevaid tudengeid ja muid noori inimesi.
Igaühel läpakas lahti, mõned teevad grupitööd, mõned istuvad tõsiste nägudega ninapidi oma kalkulaatorites kinni, ilmselt püüdes mõnele überkeerulisele matemaatikaülesandele vastust leida. Vähemalt nii mulle tundub.
Isegi õues on veel võimalik istuda.
Täna käisime ühes toredas söögikohas, kreooli restoranis. Sisustus oli väga kihvt:
Toit oli mõnusalt vürtsine. Et seda veel vürtsisemaks teha, ei piirdunud laualolevate maitseainete valik soola ja pipraga, vaid erinevatesse pudelitesse - peamiselt viina- ja viskipudelitesse - oli villitud erinevaid vürtsiseid kastmeid ja maitseaineid.
Ongi veel paar päeva jäänud, enne kui Havaile lendame. Lobiseme jälle, praeguseks head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar