Tervitus, jälle laevalt ja jälle teel Helsingisse.
Päevad pärast kaitsmist saavad toredad olema, kui väike väsimus välja arvata. Eile käisime Maarja sünnipäeval, täna läheme Liisu juurde Jyväskylässe, homme õhtul tagasi Helsingisse Teemu juurde, ülehomme kiirkohtumine Liinaga (kes teeb mulle näopuhastuse, mõnus) ja siis tagasi koju. Siis võib reaalne elu taas alata.
Aga tagasi reede juurde. Pilte olen küll jaganud, aga juttu pole veel teinud.
Reede hommik algas jooksuga. Kogu 8,5 kilomeetri jooksul mõtlesin vastust ühele küsimusele, mille kohta ma teadsin, et oponent selle esitab. Ketrasin seda peas nagu hull, mõeldes teab mitu erinevat varianti läbi, aga kui koju jõudsin, polnud mul siiski päriselt aimu, mida ma talle ikkagi vastan. Täielik ülemõtlemine.
Ka ülejäänud hommik möödus kiirelt. Pärast pesemist, enda tuunimist ja hommikusööki käisime koolimajas, et sealt kohviserviis laenutada ja pärast seda hotellis kringi järel. Õnneks laenas Kristel meile autot ja õnneks pakkus H ennast autojuhiks, nii et ma sain kõrvalistmel "rahulikult närvitseda".
Ühesõnaga, sahmimist oli ka Tartus enne kaitsmist palju. Kogu varustus tuli veel instituuti viia, seal mingeid pabereid allkirjastada, powerpointi tuunida. Mingil hetkel jooksin insta koridoris kokku oma kahe juhendajaga, kes mulle veel sõnad peale lugesid. Instituudi maja peal nägin veel teisigi meie inimesi, kes edu soovisid ja "mitte närvitseda" soovitasid. Jaah, lihtsam öelda kui teha. Koridoris jalutas mulle vastu ka hr oponent Sivonen. Surusime kätt, arutasime, kumb meist rohkem pabistab, aga lubasime oma vestluse rahumeelselt, kaklemata ja nagu tema ütles, stiilselt läbi viia.
Kell kaks olin valmis. Publikut oli ehk 30-40 vahel. Algus oli hea - mu oma ettekanne läks hästi, kui väike Power Pointi äpardus välja arvata. Senati saali klaviatuur nimelt ei viitsinud töötada ning mõne slaidiga läks nii, et ükskõik, kui mitu korda ma enterit vajutasin, järgmist slaidi ei tulnud. Ja kui tuli, siis nii, et kolm tükki jäi vahele. Aga üldiselt see mu ettekannet selles mõttes väga ei häirinud, et närvi ma õnneks ei läinud. Võib-olla isegi pigem vastupidi.
Oponent tegi oma töö ehtpuhtsoomlaslikult korralikult. Küsimused olid päris detailsed. Arvake, mitu lehekülge teksti tal mu töö kohta öelda oli? 26!! Okei, väga suures fondis küll ja selle sisse kuulus ka alguse- ja lõpusõna, aga siiski muljetavaldav number. Vähemalt ei saa keegi öelda, et ma kaitsmisel liiga kergelt läbi oleksin saanud.
Küsimustele vastamine sujus alguses hästi. Kuid kohati läks keeruliseks ja mida aeg edasi, seda rohkem - tundsin, et ma ei suuda enam keskenduda ja eks oli ikka ärevus ka sees. Mõnele küsimusele vastasin midagi jumala juhuslikku vastuseks. Kuid nagu Kristel mulle varasemalt öelnud oli - kui vastata ei oska, siis peaasi, et räägid, olgu või ükskõik mida. Järgisin seda taktikat.
Kokku käis see vestlus meil poolteist tundi. Kui käes oli viimase küsimuse aeg, olin mõtetega juba šampalauas. Küsimusele, mis on minu töös uurim väärtus või uuendus, keerutasin ma midagi suvalist fiktiivse liikumise mõistest adpositsioonide uurimisel... või midagi. Kindlasti oleks võinud tuhat korda parema vastuse välja mõelda, aga ma enam ei jõudnud.
Siis läks komisjon otsust tegema ja meid jäeti nii kümneks minutiks ootama. Kohtuotsus oli positiivne. Kergendus, palju lilli, õnnitlusi, häid soove, poseerimist. Valmis!
Edasi jätkus päev väikse vastuvõtuga instituudi inimestele. Kristel, Triinu, Siki ja Aki olid mulle vinge kingituse kokku pannud: kullast nupuga doktori sau, müts, millel kiri "Väylä" ehk teekond (see on minu töös läbiv sõna - uurisin nii-öelda teekonda väljendavaid adpositsioone), ja T-särk järgmise kirjaga:
Lisaks sellele veel kaunis käsitööna tehtud märkmik ja "Minu California" raamat.
Oma juhendajalt Annilt sain imearmsad kõrvarõngad. Emalt olin kingituse juba eelmisel päeval kätte saanud. Alates minu doktorantuuri algusest oli ta kogunud 1-euroseid münte, mis nüüd purkidesse oli pandud ja üleandmist ootasid. Võite arvata, kui rasked need olid!
Pärast vastuvõttu läksime Meat Marketisse, kuhu olin kutsunud parimad sõbrad, juhendajad, oponendi ja mõned minu jaoks olulisemad õpetajad. Juhendajad Tuomas ja Jaakko andsid üle omapoolse kingituse ehk ühe grammatikaraamatu ja kaks "järjehoidjat" ehk Rademari kinkekaarti. Huvitav, kuidas nad küll olid teadlikut mu armastusest spordivarustuse vastu? ;)
Tuomas pidas ka kõne ja meenutas meie ühist reisi San Diego konverentsile, kus mina Los Angelese ja San Diego kiirteid autojuhiks olin, samal ajal kui tema oma valutava jalaga, mida ta püstiasendis pidi hoidma, tagaistmel istus ja kaarti luges. Kogu tema pikkuses ja laiuses ning meie miniatuurses autos oli see tookord päris koomilinne vaatepilt.
Sealt jätkasime Veini ja Vinesse. Veinitasime ja vinetasime kuskil kella üheni, nii et suhteliselt viisakalt, mille üle mul oli hea meel.
Vaene H pidi kogu mu kullavarandust kõikide nende rännakute ajal seljakotis kandma. Aga me ei tahtnud seda vara autosse ka jätta, sellest ilmajäämine oleks väga valus olnud. Ilmselt valusam kui tema selg neist müntide seljastassimisest, haha!
Järgmisel hommikul käisime veel Siki, Kristeli ning Triinu ja tema perega Werneris hommikusöögil ning pärast seda tulimegi Tallinnasse. Et H oma selga päris ära ei peaks nikastama, viisime mündid panka. Ma polnud kunagi mündilugemisautomaati kasutanud, uus kogemus. Masin luges raha kokku ja minu tähistamisest ja ettevalmistustest kokkukuivnud pangaarve kasvas jälle normalsetesse mõõtmetesse. Aitäh kinkijale!
Olen kõigile kaasaelajatele ja õnnitlejatele äärmiselt tänulik. Olen edastanud oma tänusõnad ka juba oma töö eessõnas. Töö sissejuhatust, kui keegi soovib, saab lugeda siit, aga see pole täisversioon. Kui keegi soovib päris oma raamatut, siis andke märku - saab küll ja veel autogrammistatuna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar