Päev 77: pahupidi (riided ja ööpäev)

Tere!

Eilne Crossfit polnud õnneks väga hull. Tegime palju double undereid ehk kahekordseid hüppenöörihüppeid ning kõhulihaseid. Tundsin, et võhm on trennist eemaloldud ajaga küll veidi kannatada saanud, või on asi ikkagi unetundide vähesuses (kuigi progress ilmselgelt toimub - täna öösel 7 tundi!). Kahekordsed hüppenöörihüpped hakkavad juba isegi tulema. Mulle meeldib see tunne, kui milleski paremaks saan - alguses ei saa üldse hakkama, siis harjutad, harjutad ja harjutad ning ühel päeval pole enam lihtsalt hea harjutaja, vaid võib-olla saad juba päriselt osavaks.

Üks piinlik lugu juhtus eile trennis ka. Umbes poole trenni ajal avastasin, et mul on retuusid pahupidi jalas. Õnneks ei ole neil seespool silti, sest kui see oleks välja ripendanud, oleks küll eriti tobe olnud. Loodan, et keegi ei märganud. Kuidas ma seda ise nägin, on ka muidugi piinlik. Istessetõuse tehes märkasin, et jalgevahe koht on teist värvi kui ülejäänud retuusid. Sellises strateegilises kohas on ju ikka topelt kangas. Ja sees-, mitte väljaspool, eksole. Arvan siiski, et teised seda khmmm kohta just ei põrnitsenud ja ehk jäi see äpardus ainult minu teada. 

Muidu on elukorraldus selline, et mina olen päeval üleval ja Hugh öösel. Nagu mingi valvevahetus oleks. Eile õhtul üles ärgates oli ta Eestimaa kaunist sügisilmast vaimustatud, aga sellepärast, et hommikust ei teadnud ta ju midagi. Ka teiste Eesti asjade üle on ta päris rõõmus. Näiteks kohupiimakreemi, säilitusainetevaba peekoni, Jassi seemneleiva ja hea õllevaliku üle. Valgest klaarist ei oska ta aga lugu pidada, sest see polevat väga õuna moodi. Raskusi on ka pesukuivatusmasina puudumisega (kus on probleem, küsin mina?), aga muus osas võiks Eestis hakkama saada küll, isegi sõnavara on umbes kahe sõna võrra arenenud.

Okei, mis ma siin lobisen. Lähen trenni parem, eks ole juba täna asjalik oldud ka.