Päev 71: matkamas

Eile hommikul võtsid Margot ja Andrei meid peale, et San Franciscost natuke lõuna poole Butanosse metsa matkama minna. Ilma oli kaunis ja matkama olime ammu plaaninud minna, niisiis oli see pühapäeva veetmiseks suurepärane mõte. 

Ainus, mille pärast veidi muret tundsin, olid mu villis varbad. Mitte kunagi pole vist villide paranemine nii kaua aega võtnud, ükskõik kas olen neid plaasterdanud või millegagi kokku määrinud või lasknud niisama "õhu käes" paraneda. Hommikul aga panin üle nädala aja tossud jalga ja tundus, et sai käia küll. 

Niisiis, Butano. 

Kuna siin on pikk vaba nädalavahetus - ka täna, esmaspäev on vaba - siis oli linnast välja trügijaid päris palju. Õnneks siiski väga kaua ummikutes istuma ei pidanud mõne aja pärast olimegi juba Highway 1-l. Seda kiirteed lihtsalt peab nägema. Või mis te arvate?

San Franciscosse sisse sõites (seda tuleb kiirteele jõudmiseks teha) tuleb sõita üle silla ja sillamaksu maksta. Mäletan, kui esimest korda paar aastat tagasi roolis olin ja sillamaksust täiesti teadmatuna uljalt maksuputkast mööda kihutasin, kui äkki kõik kaasreisijad karjuma pistsid. Ja mis mina selle peale tegin - tagurdasin tagasi.. täiesti hull, kui müüd järele mõelda. Putkani jõudes naeratas seal istuv papi mulle muhedalt: Kena üritus, tüdruk! :D

Õnneks on Andrei parem autojuht kui mina ja hulle manöövreid vaja ei läinud.

Ja rajal olimegi. Ring oli umbes kümme miili pikk ja keskmise raskusega - veidi tõuse, veidi langusi. 

Puhkehetk

Näha on, et vihma pole siinne loodus juba päris kaua saanud, sest metsaalune oli täiesti kuiv. Suurem osa ringist kulges varjus ja lagendikule jõudsimegi ainult paaril korral. Sealt avanesid sellised vaated. 

Esialgu jutustasime ikka, aga mida aeg edasi, seda vaiksemaks kõik jäid. Igaühel oma mõtted.. ja kus neid siis veel mõelda kui metsa vahel lonkides.

Joogipaus

Kuna tegijal juhtub, siis ei jäänud meiegi matkamisega kaasnevatest hädadest puutumata. Kõigepealt väänas Margot oma jala välja. Õnneks ei tundunud asi kuigi tõsine olevat ja õnneks oli Andreil terve kotitäis esmaabikraami kaasas. Tõeline skaut. Mõne aja pärast sai Hugh herilase käest sahmaka säärde. Andrei kraamis jälle oma põhjatust arstikotist alkoholi ja vati lagedale ja see mure sai ka lahendatud, kuigi jalg on täna endiselt veidi paistes. Kolmandaks vajas minu sõrm plaasterdamist. Sellel reisil on mind küll üks häda teise otsa saatnud. Torkasin ükspäev kääridega sõrme ja nüüd näeb see sõrm päris kohutav välja, torkekoha ümber tekkis suur vill ja punetus, mis kuidagi väiksemaks ei lähe. Margot diagnoosis, et seal võib mingi põletik sees olla.. loodan, et mitte, kuigi ebatavaliselt kaua paraneb see küll. No igatahes sai mu sõrm ka puhastatud ja plaasterdatud. 

Kokku kõndisime peaaegu neli ja pool tundi ja arvatavasti kuskil 15-17 kilomeetrit. 

Pärast käisime veel Half Moon Bay linnas söömas - kõht oli niii tühi. Ja siis koju. Millekski muuks suurt energiat enam polnudki. 

Okei, lõpetan. Mingi jube kisa on akna taga. Siin meie maja ümber liigub igasugust kirjut rahvast, kelle hulgas on hulgaliselt palju selliseid - ütleme - elu heidikuid. Mulle tundub, et hetkel on neist keegi suuremat sorti tüli üles kiskunud, sest kisa on suhteliselt kõrvulukustav. Alles see oli, kui üks must naine viisteist minutit järjest viimset kui ühte häälelihast appi võttes kedagi oma grilli äravinnamises süüdistas. Kõige kummalisem, keegi talle vastu ei rääkinud, seega me kahtlustaime, et ta pahandas mõne teise silmale nähtamatu tegelasega. Huvitav, milles seekord asi?

Kuulmiseni!