Kiiret hüppan läbi!
Aeg on siin lennanud.
Esimene taaskohtumise vaimustus Californiaga tabas mind otse lennujaamas, kohe kui nägin neid tuttavaid mägesid ja palme ja päikest... Ohh kui hea tunne oli. Siin on ju nii palju mälestusi ja rõõmsaid hetki.
Inimesed on ka nii rõõmsad! Tõeliselt. Nüüd läheb jälle mul aega, et ümber harjuda ja taas endale ka happy face ette harjutada. Näide: olen juba ära unustanud, et kohvikus tellides ei piirduta mitte oma tellimuse ütlemisega, vaid ikka tuleb baristaga oma elust-olust ka paar sõna vahetada. Või eile kui jalgrattaga Maraga kohtuma sõitsin ja foori all punase tule vahetumist ootasin, vaatas mulle kõrvalseisvast autost vastu kolm nii rõõmsa näoga tüdrukut. Lihtsalt seisavad foori all ja naeratavad sulle. Kuidas sa selle peale siis vastu ei naerata, vägisi venib ju suu kõrvuni.
Kuigi kõik kohad on tuttavad, märkasin algul, et ikka läksin mõnest kohast valesti või ei leidnud kohe esimese hoobiga õiget tänavat üles. Täna hommikul tahtsin ühele staadionile joosta, aga staadion oli ära kadunud. Jõudsin siis teisele. Tee peal tuli mulle vastu üks tüsedamapoolne must onu, kes mind jooksmas nähes rõõmsalt paar puusanõksu ja hüplevat liigutust tegi ja hõikas, et "Yeah, running does good to your body!" Eestis oleks ma sellist kommentaari ilmselt kergelt perverseks pidanud, aga siin ajas hoopis naerma. Onu ise näis selle kõige juures väga heatahtlik ja siiras olevat.
Eile kohtusin Hugh' vanemate ja teiste sugulastega. Kõik läks kenasti, mind võeti soojade kallistuste saatel vastu ja tervitati perekonda tuleku puhul. Homme kohtun nendega kindlasti veel, võib-olla isegi täna.
Nüüd aga aeg homseks pulmaks Paolo Alto poole sõita, nii et tõmban nüüd otsad kokku. Olge tublid ja saadan teile tükikese California päikest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar