Päev 61: Helsingi

Eile oli nii vihmane päev, et sellesse sobis uimerdamine-eriti-mittemidagitegemine väga hästi. Ma pole sellega harjunud, aga hetkel on ausalt öeldes igasugustes kohustustes täielik auk sees – suurema osa töid sain tehtud enne reisile tulekut, teha on veel ainult üks tõlge, kuid sellegi tähtaeg on alles augusti viimasel päeval ning tegelikult on see peaaegu valmis. Aga elu on näidanud, et selline tühimik ei kesta kaua.

Eile hommikul pärast seda, kui Amanda oli tööle läinud, läksin rahulikule sörgile.

Tänuväärne, et jalgratturitele on oma teed ja erinevalt Tallinnast ei pea nad siin autode vahel sõites oma eluga riskima. Milline luksus. 

Taevas oli kogu aeg nii ähvardavalt pilves, et tundus, et iga hetk võib üks korralik sahmakas tulla. Seega jooksin paar kilomeetrit kodust eemale, siis jälle tagasi, siis paar kilomeetrit kodust teises suunas ja jälle tagasi. Ühesõnaga üritasin kodust mitte liiga kaugele minna, et suure vihma korral ei peaks kilomeetreid tagasi jooksma. Peaaegu õnnestuski – kuskil pool kilomeetrit enne jooksu lõppu hakkas kallama nagu ämbrist. Kuna mul oli niikuinii vaja apteegis käia, varjusin sinna.

Kodus tegelesin veidi selle pooliku tõlkega, sest kuigi esialgne plaan oli raamatukokku minna, siis selle sajuga ei tahtnud ma seda teed kuidagi ette võtta. Venitasin sinna minekuga kuni viimase hetkeni. Aga ära käisin, kuigi kui asjalik ma seal olin, on muidugi ise küsimus.

Raamatukogudes on see oma seletamatu fiiling. Uus või vana, modernne (nagu see Helsingi ülikooli opiskelijakirjasto) või klassikaline (nagu mu kõikide raamatukogude lemmik Kansalliskirjasto) – raamatukogudes on see miski eriline tunne, mida seletada ei oska.

Siis kolasin veidi linna peal ja läksin Amandale rongijaama vastu, et koos tema õele külla minna. Iida oli meile mõnusa õhtusöögi valmistanud, ka nende isa oli parasjagu Helsingis ja tuli ka meiega sööma. Mõnus õhtu oli, rääkisime palju ka spordist ja muuhulgas maratonijooksust, tervisest, lõppenud EM-st jne. Nad on tõeliselt lahe perekond, samuti Amanda ja Iida ema, keda küll eile ei olnud, aga kellega olen mitu korda kohtunud.

Pildi unustasin teha. Alati unustan, kui midagi väga kihvti toimub. Ju siis on tähelepanu kogu aeg mujal ega jõua sellele mõeldagi.

Äratus järgmisel päeval (täna hommikul) kell 4.30. Kõigepealt Oslo ja siis San Francisco – here I come!