Nädalavahetus oli nii mõnus. Laupäevane reis ühest Eesti otsast teise läks hästi ja edukalt, jõudsin nii tööd teha kui magada. Kui ma varem ei suutnud bussis üldse magada, siis viimasel ajal on vastupidi - silm vajub iseenesest kinni. Mitte küll kauaks, aga veidiks ikka. Mõistlik ajakasutus.
Õhtul kuue paiku jõudsime Võmmorskisse.
Näete, kus Võmmorski on? Kohe teisel pool piiri paistab naaber Rossija. Piir oli maksimaalselt paarisaja meetri kaugusel Kristeli suvilast ja paistis tõepoolest aeda kätte. Piiri valvamisega ollakse kuuldavasti väga korrektsed. Talvel olevat keegi Kristeli sugulastest korraks piirini ja tagasi kõndinud ning mõne aja pärast olid ametnikud jälje üles võtnud: siit majast käis keegi piiri ääres, kes, mis, mis põhjustel? Karm värk. Samas mingit märki, et piiri äärde minna ei tohiks, ka väljas polnud - märgi järgi on ainult sissesõit keelatud.
Seekord me igatahes ametnike närve katsetama ei hakanud ja püsisime ilusti oma aias. Mis oli nii ilus. Ma polnud juba teab mitu aastat otse põõsa küljest punasõstraid söönud. Nostalgia.
Ja lilled ja õunapuud. Nii ilus.
Kristel heatahtliku perenaisena tundis loomulikult huvi, et mis me siis nüüd teha tahame, kas peaks nagu miski programm olema või. No ei, minule sobis suurepäraselt täielik programmitus. Niisamagi oli hea olla.
Loomulikult oli perenaine külmkapi pilgeni täis ladunud ja mingil hetkel panime grilli ka tulele.
Rääkisime niisama juttu, isegi sauna ei viitsinud minna. Super mõnusalt vaikne oli. Mingil hetkel hakkas kusagilt kõva tümakat kostma. Kristeli sõnul pole ta seal kunagi midagi sellist kuulnud. Uudishimu sai võitu, niisiis läksime öösel väikesele jalutuskäigule, et tuvastada, kes ja kus sellist tümakat mängib. Ilmselt oletasime valesti, arvates, et tümpsuallikas kuskil lähedal on. Kõndisime päris pika maa maha, aga ei midagi. Müstika.
Magama läksime juba südaöö paiku. Äratus oli aga ülivarajane ja kõigil üheaegne, kui meeletult kõva äikesekärgatus meid kõiki üles raputas. Nagu midagi oleks siinsamas akna taga plahvatanud. Midagi hullu muidugi ei juhtunud, aga ehmatus ja just une pealt oli päris korralik. Paraku hakkas ka vihma sadama, nii et päikesevõtmisest ei tulnud seekord midagi välja.
Seda, mis koju Otepääle jõudes juhtus, te juba teate - 20 kilomeetrit juhtus. Ei tea isegi, kust see pauer tuli, aga tuli. Ei kõrvaklappe ega midagi - lihtsalt minek. Ilus punkt kordaläinud nädalavahetusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar