Nagu näete, on mul raskusi normaalsete pealkirjade leidmisega. Täpselt sama lugu on ajakirjandusse kirjutamisega - võin loo valmis teha ning siis umbes sama kaua aega kui kogu teksti kirjutamisele läks, pealkirja väljamõtlemisele kulutada. On, mida õppida.
Praegu juhtus just midagi ebatavalist - kell on kuus ja mina tulen jooksmast. Ei, mitte hommikul kuus, see oleks isegi suht minu moodi, vaid õhtul kuus.
Otsustasin täna asjad teises järjekorras teha - enne töö ja siis lõbu. (Ja siis muidugi töö uuesti.) Seega vedasin ennast tund aega tagasi välja. Trepikoja aknast välja vaadates nägin, millist vihma veelompidele sadas.. ja keerasin otsa ringi.
Tulin tuppa, mõtlesin natuke. Jätsin telefoni koju, et see märjaks ei saaks ja läksin ikka. Õige otsus oli, vähemalt natuke vaheldust. Ja ega seal nüüd nii hullusti ka ei sadanud.
Kuna olen suht väsinud, siis mõtlesin, et teen lihtsalt pool tundi kerget sörki. Läks nagu ikka - poolest tunnist sai "natuke veel" ja siis "natuke veel". Samm oli ka päris kiire täna. Ilmselgelt ma püüdsin otseses mõttes oma kohustuste eest põgeneda. Natukeseks õnnestus.
Ma pole eriline muusikaasjatundja. Paljudel on kindlat stiili muusika, mida nad kuulavad ja on inimesi, kes kodust sammugi ilma kõrvaklappideta välja ei astu. Mina tunnen ennast vähepeal päris imelikuna, kui keegi minult muusikalise eelistuse kohta küsib ja ma peaaegu ei oskagi midagi vastata. Okei, tean, mis mulle ei meeldi ja eks mõned lemmikud on ka, aga eriline muusikafanaatik ma pole.
Küll aga seostuvad mul mõnede lauludega mingid hetked minevikust ja kui see konkreetne laul kusagilt täiesti ootamatult tuleb, on rõõm suur! Eile jõusaalis tegin kõhulihaseid, kui mängima hakkas Macklemore'i Thrift Shop. See lugu meenutas mulle niii väga Berkeley toredat elu. See lugu oli just tol ajal eriti kuum ja mäletan hetke, kui meie majas vähemalt kolmes toas täiega pasundas :) Minu tuba oli üks neist. Tegemist pole absoluutselt muusika kõrgtasemega ja mul on kahju, kui oma maitsetuse teile nüüd paljastasin, aga see on lihtsalt nii naljakas lugu :D Mul oli tõepoolest suu kõrvuni kui neid kõhulihaseid tegin.
Lugege Eesti Naist ka! Selles on üks väike lugu ka minu pastakast - sellest, kuidas oma isusid järgida. Eesti Naises on seekord tõepoolest palju lugemist. Ostke ja lootke, et homme õhtuks ka midagi jääb.
Isudest... Teate neid väikseid pähklipakke, Päevane annus? Need on nii head, aga nende sisu on nagu loterii: mõnes on üks pähkel ja tuhat rosinat, teises viis rosinat ja sada pähklit. Ükskord olin eriti õnnelik: pakis oli kõige rohkem parapähkleid ja šokolaadilaaste. Jackpot. Täna nii hästi ei läinud. Vahet polegi, aga igaljuhul on minul päevasest annusest oma arusaam, mis tootjate omast erineb.
Pole hullu, ma järgin ainult isusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar