Päev 12: Hääl võimsam kui instrument

Eilse Bocelli kontserti alustasime Sikiga minu pool väikse proseccoga. 

Kas keegi on kasutanud Vivino veiniäppi? Süsteem on lihtne. Kui tahad teada, kas vein tasub ostmist või peaks selle pigem poodi jätma, võid telefoniga sellest pildi teha ning äpi abil teada saada, kuidas inimesed seda hinnanud on. See vein oli saanud 5 punktist 4,2, seega oli päris julgustav hinnang. Ja viga polnud tõesti, pudel sai vaevata otsa. 

Töökoha poolt olime saanud kontserdile Gold Vip piletid. Kõlab uhkemalt, kui asi väärt oli. Ma ei teadnud täpselt, mida oodata, aga meile oli öeldud, et selga peab panema väga viisakad riided, soovitatavalt isegi musta pika kleidi, istekohad on otseloomulikult paremad kui tavapiletite omanikel ja saame ka väikese tervitusdringi. 

Kohale jõudes selgus, et meie Vip tsooni kohad tähendavad põhimõtteliselt ainult seda, et meil on katus pea kohal. Nagu istuks suures telgis. See telk oli paigutatud lava suhtes ebamugavalt küljega. Istuda sai küll laua ääres, kuid vaatevälja ette oli tõmmatud paksust kangast nii kõrge äär, et isegi pikemad inimesed sellest mitte midagi üle ei näinud. Ega siis muud, vipid pidid selle kanga ise alla kiskuma. Väga peen! Drinke sai meie telgis vaid osta ja tervitusjooki "korraldajad ei toonud", nagu teenindaja ütles. Millegagi neid toomata jäänud drinke loomulikult ei asendatud ka.

Sellised vipid siis! Kui enda raha oleks selle eest välja käinud, oleks küll kuradima kahju olnud. 

Aga kontserdi juurde. See oli küll väga kaunis ja võimas. Bocelli laulis koos ühe lauljannaga, kelle nime ma ei tea ja leida ka ei suutnud. Igatahes oli see naine nii hea, et nagu üks mu töökaaslane arvas, jäi Bocelli isegi tema varju. 

Allikas

Enamus lugusid oli Love in Portofino albumilt. Minu jaoks oli peale nimiloo tuttavaid laule vähe, aga sellest polnud midagi. Kontserdi esimene osa oli natuke raskem, klassikalisem, teine osa lihtsam ja seal oli tuttavaid lugusid rohkem. 

Vaade meie "Vip" tsoonist

Imestasin, miks väljakuulutatud Tanjat enne peaesinejat laval näha ei olnud, aga selgus, et ta polnudki mitte soojendaja, vaid laulis teises pooles koos Bocelli endaga! Ja vahepeale viskasid ühe tango ka sisse.

Nii et kuigi korraldus oli suhteliselt olematu, siis esinejad tegid oma tööd hästi.

Õhtu ja päikeseloojang oli väga ilusad. 

Tagasi linna sõites oli buss muidugi rahvast täis. Meie taga istusid kaks noort tüdrukut, kelle juttu poolkogemata pealt juhtusime kuulma. See oli lihtsalt nii naljakas. Nad ei saanud üldse aru, "mis värk on et kõik nii pidulikult riides on? Mingi üritus oli siin vä?" Kumbki ei suutnud välja mõelda, millega tegu, seega surfisid nad netist välja, et "täna oli ju selle Bocelli kontsert". "Aa, issand, sinna oleks võind ju ise ka minna!" ütleb üks. Ja teine vastab: "Õige, see on ju see mees, ma tean küll, see kellel on hääl võimsam kui instrument!"

Püüdsime Sikiga elu eest naeru pidada. Lihtsalt parim kommentaar.