Nii ma just laupäeval tegingi. Trenni ei tahtnud minna, vaid justnimelt kolama ja kõndima. See võib vahel veel mõnusam olla kui pikk jooks. Vahel. Neil mõlemal on oma koht.
Sihtkoht: Viimsi.
Asusin juba päris varakult teele, kuskil 8 paiku. Sõit võttis oma tunnikese aega, aga polnud hullu - tegelikult ongi tore puhkepäeval, kui linn vaikne on, bussiaknast välja tühja linna passida, äkki ikka on keegi teine ka veel sellisel kellaaja liikvel. Mõni ikka oli ka.
Plaan oli üles otsida RMK-le kuuluvad Viimsi matkarajad, mis pidid olema Viimsi looduskeskuse läheduses. Matkakeskuse leidsin üles, aga neid loodusradu küll mitte. Kas need pidid ikka siin olema?
Keskus oli veel kinni - tegelikult küll teadsin seda, aga mul polnudki plaani seda külastada - aga võib-olla oleks ma sealt teada saanud, kust need rajad siis ikkagi algavad. Käisin siin- ja sealpool maja, üle tee, edasi-tagasi, aga mingeid viitasid küll väljas polnud.
Ega siis midagi, astusin lihtsalt mere poole. Vahet ju pole, kus see loodus on. Peaasi, et on :)
Rada kulges mööda rannaäärt ja oli väga ilus. Peale minu ei olnud seal kedagi peale ühe naise oma koeraga ja nemadki tundusid olevat vaid kiirel koerapissitamisringil. Nii et ma ei pidanud selfie tegemist isegi kellegi eest varjama.
Ilm oli veidi tuuline ja natuke tume, aga ei midagi hullu. Vaated olid ilusad!
Kõndisin ranna äärt pidi ühes suunas ja siis tagasi, leidsin võrkpalliplatsi, laste ronimispuud, lagunenud jätiputka ja isegi mingi rannabaari moodi koha. Suvel siin rannas ikka elu vist käib. Kokku kolasin oma kümme kilomeetrit, nagu mu Fitbit õhtuks teatas. Pole paha.
Sellistel minimatkadel võiks tihedamaltki käia, kui nende juurde ainult kergem saada oleks. Mul ei ole selle vastu midagi, et bussiga sõita, aga paljudesse kohtadesse bussi lihtsalt ei lähe. Niisiis on ainsad võimalused auto või ratas - esimest mul pole ja teine on nii kehvake, et sellega pikemat reisi ette ei võta.
Aga ilma loodusesse minemata ei saaks küll olla. Selles suhtes olen ikka täielik maalapsuke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar