Nädal jätkus kultuurselt juba neljapäeval, kui käisime Kristeliga Theatrumis vaatamas etendust "Pruuniks". Etendus oli mõnusalt irooniline, naljakas ja rääkis elust enesest, midagi eriti kaunistamata. Peaosas oli Liina Olmaru, kehastades noort edukat naist, kes keset pidevat oravarattas jooksmist ja igapäevast tõmblemist hakkab mõtlema, mis ta elu tegelik point on ning mis tal pealtnäha täiesti korras elus puudu on. Mõnes kohas tundsin ennast täiega ära.. Kristel väitis sama. Mulle väga meeldis see sarkasm ja see, kui tõepäraselt neid probleeme esitati, kujutan ette, et samade mõtetega piinavad oma pead veel väga paljud naised. Ja Liina Olmaru oli oma osas suurepärane.
 |
| Allikas |
Kolm õhtut järjest olen päris hilja magama läinud, sest üle pika aja Kristelit näha tähendas ikka natuke pikemaid ülevalolemisi ja jutuajamisi. Eilseks oli päris tubli väsimus platsis. Kuigi esialgu oli plaanis reedel trennis käia ja laupäev vabaks võtta, siis jätsin eilse trenni ära. Tundsin, et olen selleks liiga väsinud. Käisin hoopis täna hommikul väga lühikesel 5 km ringil - ei tahtnud ennast homseks väga ära kustutada.
Eks näis, kuidas need 16 km homme sujuvad - midagi kerget sellest ei tule, aga lähengi mõttega jooksust, ilmast ja inimestest rõõmu tunda. Pöidlahoidmine on siiski lubatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar