Milline kodutee!

Selle posti kirjutamist alustasin laeval teel Helsingist Tallinnasse. Tegelikult peaksin ma juba Tallinnas olema ja tänaseid tunde ette valmistama, aga nii ei ole. Ja tööle ma ka täna ei lähe. Loodan, et nüüd veel midagi juhtu, sest “põnevat” on sellel koduteel olnud rohkem kui vaja.

Viimase New Yorgi päeva algus oli ilus. Käisin veel viimast korda joogas, koduteel ostsin Kimikole tänuks suure kimbu nartsisse. Pakkisin asjad ning läksin juba varakult kodust välja, et enne lennujaama minekut veel natuke linnas kolada. Ilm oli suurepärane! See tegi lahkumise veel raskemaks kui see niigi oli.

Igaljuhul olin juba varakult JFK lennujaamas. Aega oli palju, check-in pidi algama alles kell 18. Niisiis tapsin aega töötegemisega. 

Paari tunni pärast sain ka check-ini tehtud ja läksin juba enda värava juurde ära. Ka seal ootasin tunde – aega oli ju palju!

Aeg venis ja venis. Aga parem õigel ajal valmis olla ja oodata kui hiljaksäämise hirmus mööda lennujaama higisena ringi tormata, eks. Mingil hetkel oli kell juba nii palju, et pardaleminekuaeg ammu käes, aga midagi ei toimunud. Mõtlesin, et no ikka lennud hilinevad, mis seal ikka.  Siiski oli kuidagi kahtlane, et ühtegi skandinaavlase nägu reisijat polnud läheduses (kuna pidin minema Oslo kaudu, oleks seda eeldanud). Inimesed, kes mu ümber olid, rääkisid mingit väga susisevat keelt... pilk ekraanile ja nägin, et minu lennu värav on ära vahetatud ja siit läheb lend hoopis Varssavisse. Teine pilk ekraanile – kust siis Oslo lend läheb? Oligi värav ära vahetatud, ma polnud aga mitte midagi kuulnud. Kõike hullem aga, et väravanumbri taga oli märge Gate closed. Sest planeeritud väljumisajast oli möödas juba tund aega.

Tormasin siiski uue värava juurde ja uskumatu – pardaleminek oli just alanud. Saingi peale! Lend väljus lõpuks oodatust kaks tundi hiljem.

Oslosse jõudsime viis minutit pärast seda, kui mu lend Helsingisse väljuma pidi. Lootsin, et ehk veab ka seekord ja ka Helsingi lend hilineb või et nad ootavad meid ära. Loomulikult kui on kiire, siis peab veel jamasid juhtuma. Nimelt ei saadud seekord seda treppi, mis lennukist terminaali viib, paigaldatud, ja istusime oma pool tundi paigalseisvas lennukis, samal ajal aknast nähes, kuidas üks Norwegiani lennukitest stardib. Palun, ära ole Helsingi lend...

Oli. Pärast terminaali pääsemist ja formaalsuste läbimist selgus, et meie lend on läinud. Meid oli kokku umbes kümme inimest, kes sellelt lennult maha jäid. Ühinesin ühe Soome noormehega, et otsida üles Norwegiani kassa, et meie edasise saatuse kohta infot saada. Selgus, et meid on ümber broneeritud järgmisele lennule, mis väljub KAHEKSA tunni pärast ning on Helsingis kuskil südaöö paiku. Mis tähendas, et viimasele laevale ma ei jõua ja homme tööle ka mitte.

Uurisin ka, kas oleks võimalik kohe otse Eestisse lennata. Üks lend oli, aga vabu kohti sellele polnud. Pilet oleks ka üle 200 euro maksnud ja see pani mõtlema (kuigi mu reisi lõpplahendus ei tulnud kokkuvõttes odavam). Nii et see variant jäi ära. Selles, et ma lennule ei saanud, on osaliselt süüdi muide Siim Kallas. Nimelt kui Estonian Airi Tallinna reisi aeg lähenes, kuulutati, et Hr Siim Kallas, see on teie viimane kutse, värav sulgub ühe minuti pärast. Ma ei tea, kas see otsitav isik oli hr eurovolinik või tema nimekaim, aga igaljuhul kui ta minemata jättis ja minul tema pärast minul minemata jäi, olen ta peale pahane.

Ei jäänud muud üle kui reisi oodata. Saatsin kiirelt ülemusele meili, et homme ma tööle ei jõua. Lisaks pidin uue laevapileti ostma, vana kasutada ei saanud. Kuna Helsingis pidin olema kell 1 öösel, ei tahtnud ma kedagi oma sõpradest sellel ajal helistada, vaid pidin hotelli broneerima. Lisaks veel Oslo “imeodavas”, peaaegu tasuta lennujaamas lõunat sööma. Kerge matemaatika ja on selge, et Eestisse lend oleks mõistlikum olnud. Kuradi Siim Kallas.

Ööpäevane ülevalolek hakkas tunda andma, aga ma pole eriti osav lennujaamas magaja, nii et tukkusin ainult natuke. Mul ei olnud mul mingit tahtmist ka see lend maha magada.

Helsingi-Vantaa lennujaama jõudes ei suutnud ma oma õnne uskuda, kui kesklinna buss otse mu ees seisis. Nii täpne ajastus! Hüppasin peale ja mõtlesin juba heast soojast hotellitoast ja voodist... Püüdsin emale sõnumit saata, aga millegipärast ei leidnud mu telefon võrku. Loodan, et keegi mind väga ei vajanud või lolliks ei muretsenud, miks ma endast märku ei anna.

Aga teate mis, siis läks buss katki. Lihtsalt ei käivitunud. Bussijuht üritas ja üritas, aga masin ei võtnud vedu. Reisijad kamandati välja uut bussi ootama. Külm oli. Ootasime siis väljas, kuni bussijuhi katsed siiski õnnestusid – buss käivitus! Kõik tagasi bussi!

Selleks päevaks olid jamad lõppenud. Kesklinna jõudsin ilusti, ka hotelli leidsin hästi üles. Uni oli väga hea ja pärast 7-tunnist magamist oli juba päris inimese tunne.

Kui te nüüd arvate, et seiklused lõppesid, siis eksite. Hommikul hotellist lahkudes ei vaevunud ma kaardilt vaatama, kuidas täpselt Länsiterminaali saab. Ma ju olen Helsingis vana kala, linn tuttav. Väga ilus hommik oli, klõpsisin teel sadamasse ajaviiteks isegi paar pilti.

Ilmselt pole Punavuori linnaosa mulle siiski nii tuttav, sest ma eksisin ära. Ajasin mingid tänavad omavahel segi ja leidsin ennast hoopis Kaivopuistos. 

Oli selles süüdi ebanormaalselt hull jetjag või pidi kogu see tsirkus lihtsalt edasi käima, kui juba kord alanud oli, sest see on Murphy seadus – kui midagi metsa peab minema, siis ka läheb - mine tea. Jõudsin terminaali kaks minutit enne check ini sulgemist. Olin viimane inimene, kes laeva pääses.

On kellelgi mõni hea stsenaarium välja pakkuda, mis veel täna juhtuda võiks?