Tagasi Santa Cruzis

Olen Santa Cruzis juba kolmandat korda. Esimesel korral olin siin oktoobris, äsja siia saabudes, kui tegin esimesed katsetused surfilauaga. Teisel korral käisime Santa Cruzi lähedal Big Basinil matkamas. Seekordse tuleku põhjuseks oli Capitola poolmaraton. 

Jooks oli pühapäeval, kuid kohale tulime juba laupäeva pärastlõunal, peamiseks põhjuseks see, et start oli kell 7 hommikul. Mida rohkem suve poole, seda varasemaks stardiajad lähevad - osaliselt kuumuse, aga osaliselt ka liikluse pärast. Mulle hommikune jooks sobib!

Laupäeval võttis meid Santa Cruzis vastu tõeline paradiis. Päike paistis selgest taevast, inimesed päevitasid rannas.

Numbrid kätte saanud, oli kolasime veidi linnas. Pärast paari hädavajaliku asja ostlemist ning Yougurtlandis jäätise näol süsivesikute tankimist oli uni loomulikult hea.

Võistluspäeva hommikulgi võttis meid vastu samasugune soe ilm nagu laupäeval. Päike oli kella seitsmeks juba tõusnud ning väljas väga kaunis.

Enne starti õnnestus mul näha ka Skinnyrunnerit, kelle blogi olen juba mõnda aega jälginud. Päris tore kogemus!

Jooks ei kulgenud alguses just väga sujuvalt. Juba teisel ja kolmandal miilil mõtlesin, kui pikk maa veel ees on. Kuid nagu viimasel ajal huvitaval kombel tavaks, läheb pärast rasket algust tunne paremaks.  Jõin igas joogipunktis, päris kiiresti hakkas kuum ning kurk kuivas pidevalt. Umbes kuuendaks miiliks oli tunne juba väga hea ning poolele maale jõudes mõistsin, et olen suuteline uue isikliku rekordi jooksma.

Rada kulges mööda rannikuäärt

Kuna hetkel mul korralikku pulsikella polegi, olin sunnitud leppima telefonikellast umbkaudse ajaarvestusega. Endamisi mõtlesin, et aeg alla 1.40 on hea. Finišijoone ületasin aga ajaga 1.36.12. Üldkokkuvõttes 41. ning naiste arvestuses 12. koht. Olen üllatunud ja rahul!

Uued jooksutossud toimisid hästi, midagi kusagilt hõõruma ei hakanud. Järgmiseks investeeringuks võiks olla uus korralik pulsikell. Jõulud on veel kaugel, tuleb midagi välja mõelda...

Et ka järgmisel päeval voodist tõusta, tegin veel veidi venitusi.

Ning siis oli tähistamiseks põhjust küll ja veel, sest Hugh jooksis oma esimese poolmaratoni ja üldse elu pikima distantsi, ning mina oma uue isikliku rekordi. 

Pärast venitust, kohustuslikku medaliposeerimist ning duši all käiku tegimegi seda klaasi veiniga. Pärast proovisime ka veel Vaikse ookeani lained ära - külm oli küll, aga lihased ainult rõõmustasid külma vee üle! See olen mina seal kaugel, käed taeva poole.

Jooksmisteni!