Päev 15: mu maja väriseb

Tegelikult on juba mõnda aega värisenud. Pärnu maanteel tehakse ju trammiteid ning meeletu uuristamine ja kaevamine algab juba varavalges. Kõige selle tagajärjel vibreerib mu maja päris korralikult. Klaasid nõuderiiulil klirisevad ja postkastide plekist uksed klõbisevad ka üsna hirmutava häälega. See maja on päris vana, loodetavasti ei saa see trammiteedele ohvriks. 

Tulen just Crossfitist. Olin minnes jube väsinud ja lootsin, et ehk ei ole WOD väga hull. Aga tegelikult pole selliste mõtetega Crossfitti mõtet minna, sest niikuinii on hull. Loomulikult võib kõik endale kergemaks teha, raskusi vähemaks võtta või kes tahab ja kelle südametunnistus lubab, isegi viilida. Aga lõppude lõpuks - miks siis üldse minna. 

Soojenduseks olid nagu ikka dünaamilised harjutused, lisaks 3x200 meetrit sõudmist. 

Tänane WOD oli Hero Wyk ja nägi välja järgmine. 

5 ringi aja peale: 

eeskükk 5x

lõuatõmbed 10x

275 meetrit jooksu 8 kg sangpommiga

Eeskükk on siis see kükk, kus kang on rinnal. Esmalt pani treener mulle 30 kg peale, aga see oli ilmselge minu võimete ülehindamine. Tegin esimese ringi ära, aga oli liiga raske - mitte laiskuse raske, vaid oligi raske. 

Too much.

20 kg oli mulle paras. Kuna originaalwodis oli teise harjutuse asemel köieronimine ja meil köisi pole, siis tõmbasime lõuga nii, et võtsime lõuatõmbetorust kinni nii, üks käsi ühel, teine teisel pool toru, ja tõmbasime ennast siis ühele poole viis ja teisele poole teised viis korda. Viimasel harjutusel tuli sangpommi jooksurajal kaasas tassida. Ning see oli ka kogu WODi kõige raskem osa! Kuhu see pomm panna? Esimesed kaks jooksuringi hoidsin sangast, kolmandal kandsin kahes käes korraga, neljandal-viiendal ringil üritasin selle kuidagi õlale vinnata. Lõpuks polnud vahet, KUS seda kanda, sest raske oli igat moodi. 

Lõpetasin ajaga 16.52. 

Hea trenn oli. Mul on nii hea meel, et läksin. Ja kuigi homme on päev väga tihe, hakkan mõtlema, kas äkki ikka saan trenni ka ära mahutada. 

Muide, Crossfiti WODide nimedest: kui nimes on sõna hero ehk kangelane ja nimi, viitab see mõnele sellenimelisele sõjaväelasele, kes on hukkunud ja kelle mälestuseks nimi on antud. Aga WODidel on ka naiste nimesid. Selle kohta on Crossfiti vaimne (ja ilmselt ka füüsiline :)) isa Greg Glassman öelnud: "Kui miski murrab mu selili maha ja ainus, mis ma öelda oskan, on My God!, siis see väärib naise nime." 

Tõmbangi nüüd kokku - kodu tahab koristamist, sest homme tuleb Amanda nädalavahetuseks. On, mida oodata!