Päev 11: No tõesti, rahune maha

Selle lause ütlen iseendale.
Pärast eilset paanilist posti otsustasin, et lihtsalt võtan ennast nüüd kätte. Panen suu kinni (=ei hädalda) ja hakkan tegutsema, ükski asi teisiti ei lahene. Olen kindel, et tagantjärgi tundub see übermuretsemine kindlasti päris rumal. 

Targad raamatud ütlevad, et selleks, et õnnestuda, tuleb visualiseerida seda, mida saada tahad. Näiteks kui tahad, et sul oleks kihvt töö, õnnelikum pereelu või kasvõi trimmimad lihased, tuleb seda olukorda endale pidevalt ette kujutada, kuniks see pilt mällu salvestub. Kuna see pilt on kogu aeg peas, hakkadki intuitiivselt oma kujutluse täideminemise suunas tegutsema. Ma täiesti usun seda. Nagu jäävad haigeks inimesed, kes pidevalt haigustest räägivad ja loevad (dr Google teab kõiki vastuseid igale tervisehädale) ja terveks need, kes sellesse usuvad. Nii et miks ei võiks ka mina kogu kaitsmisolukorda positiivselt visualiseerida. Mõttejõud!

Nüüd on teada: kaitsmiskuupäevaks saab 19.9, nii et kel millegipärast huvi, võib vaatama tulla. 

Mis muud? 

Eile midagi põrutavat ei juhtunud (ja jumal tänatud selle eest): hommikul käisin jooksmas, siis andsin paar tundi soome keelt, käisin korraks teises töökohas ja tulin koju retsensioone lugema. Ahjaa - enne viimast veel turult ka läbi ja ostsin hunniku neid: 

Mureleid ostes tuletasin endale meelde, kuidas treener viimases CrossFiti trennis lubas mitte kunagi enam mureleid süüa. Ta oli ikka päris korraliku koguse neid nahka pistnud ja vaevles julma kõhuvalu käes. Aga murelitest või maasikatest näppude eemalhoidmine pole kerge, kui "proovimisega" juba alustanud oled. Arvake ära, palju mul poolest kilost alles on?

Õige, mitte midagi. Õnneks pole kõht veel reageerinud ja loodan, et ei reageeri ka. 

Täna õhtul läheme töökaaslastega Andrea Bocelli kontserti vaatama. Kuna kutse on kahele, kutsusin Siki ka kaasa, koos lõbusam. Enne teeme minu pool veidi pre-partyt ka. Las see siis olla mu väike lõõgastus enne järgmise nädala hullust.