Vaikne...

... on siin sellepärast olnud, et olen tegelenud kahe asjaga. Eelkõige tööga: peagi poelettidele jõudvast Jooksjast  võib lugeda minu sulest ilmunud sportlaste geenitestist ning veel paarist pisikesest asjast. Nendega läks viimasel sekundil muidugi tavapäraselt kiireks. Lisaks oli hulk muid tõlkimisi ning doktoritöö tuunimine, mis kõik võtsid oma aja. 

Teiseks olen tegelenud sellega: 

Kolimisega!

Jah, jätan oma senise korteri ja kolin uude kohta. Uus kodu on pisem, kuid asukoha poolest märkimisväärselt parem ning mitu korda hubasem. Ja see on SOE! Viimasel ajal, kui ilmad hullumeelselt külmaks on läinud, oli Lasnamäel totaalne hundilaut. Esimene korrus, brrrrr...

Veel eile õhtul kell 22 meilboksi kinni pannes oli kõik pakkimata. Järgmised kolm tundi kulusid pakkides, pakkides, pakkides. Hommikut alustasin tunnise jooksulindisessiooniga ning siis pakkimine jätkus. 

Õemees, ise korralikus palavikus, aitas mul tavaari ära transportida. Suur aitäh talle! 

Siis läks lahti suurem koristamine vanas korteris. 

Ainus paar kummikindaid otsustas katki minna ning mitu tundi hoolsat küürimist erinevate kemikaalidega ja paljakäsi on mu käed ja küüned tõsiselt ära kaunistanud. 

Naabrimutike, kellega ma elu sees suhelnud polnud, pistis loomulikult nina ukse vahelt sisse. Sattusin uudishimuliku, kuid siiski heatahtliku ristküsitluse ohvriks: kes te olite? Kaua siin elasite? Kas korter läheb müügiks? jne. Vastasin niipalju kui kohustuslik oli ning tegelesin oma asjadega edasi. 

Mingil hetkel kuulsin uksele koputust. Naabrimemm jälle ukse taga! Seekord veelgi üllatavama jutuga: te, vaeseke, pole täna kindlasti midagi söönud! Siin on teile koffje ja buterbrodõ tuleb ka kohe. Olin hämmingus - misasja? Seletasin segaduses, et tänan küll väga, aga ma ei joo kohvi, aga selle peale teatas memm, et ta toob siis tšaid. Andis oma võikud ja tee mulle ära ja läks tagasi koju. 

See käik oli küll väga hämmastav, aga tegelikult oli mul kõht tõesti tühjaks läinud ja mutikese buterbrodõd läksid asja ette!

Nüüd olen uues kodus ning.. pakin lahti, loomulikult. Tegin endale ka miskit head süüa: kodujuustu-tuunikala cannellonisid. 

Lubasin, et veinitipsutamine jäägu sel aastal harvemaks. Praktiliselt terve jaanuari olengi alkoholi puutumata jätnud - väga minimaalsed kogused enda ja õe sünnipäeval välja arvatud - kuid pärast seda hullumeelset nädalat tundsin, et üks klaas veini kuluks igati ära. Täpselt niipalju mul oligi.

Kui nüüd saaks homme veel pikutada, päev läbi mitte midagi teha, oleks elu täitsa lill...

Toredat nädalavahetust!