Kuna Hugh' lahkumine hakkab lähenema, aga lubatud Helsingiskäik oli ikka veel tegemata, siis oli laupäeval viimane võimalus oma plaan ellu viia ja soomlaste pealinn ette näidata. Laupäeva õhtul pärast mu tööpäeva hüppasimegi viimasele laevale ja tee Helsingi poole võis alata.
Helsingi oli ju neli aastat mu kodulinn, kus õppisin ja töötasin. Linn on mulle väga südamelähedane, kuid seal elamise perioodi jäi ka kurvem periood, mil tõsisemasse deprekasse kukkusin. Need olid kummalised ajad - kõik tundus väliselt korras olevat, kuid sees miski kraapis. Võtsin pidevalt ette pikki kilomeetreid jooksu- ja kõnniringe, sageli kondasin niisama sihitult mere ääres või sõitsin rattaga 50 km kaugusele metsa. Või jah, šoppasin. Igatahes sai selle ajaga Helsingi mulle päris südamelähedaseks ja õppisin seda linna päris mitme nurga alt tundma.
Seekord ööbisime Amanda õe juures, kes ise parasjagu reisil on ning oma korteri meie käsutusse jättis. Super tore oli jälle Amandat näha! Kohale jõudsime südaöösel ning juttu jätkus kella poole kolmeni.
Me ei kavatsenud oma järgmise päeva kava väga tihedaks ajada, seega magasime hommikul nii kaua kui tuju oli ning välja ajasime end alles poole päeva ajal. Esimeseks sihtmärgiks, mille poole end seadsime, oli Sibeliuse monument. See on koht, kus alati, 101-protsendilise tõenäosusega võib jaapani turiste kohata, hiigelkaamerad käes. Seegi kord polnud erand.
Amanda teadis Munkkiniemes ka ühte imepisikest ja väga õdusat kohvikut. Kõik oli punane: majast endast toolide ja kohviku esindusauto, vanaaegse Ladani välja. Väga armas koht! Suvel tasub kindlasti tagasi tulla.
 |
| Punainen tupa ja perunamaa... keset linna! |
Järgmiseks vaatasime üle Temppeliaukio kiriku ning siis võtsime suuna juba päris kesklinna, et kaugele külalisele ülikooli peahoone, toomkirik, raudteejaam, presidendiloss ja Esplanaadid ette näidata.
Siis oligi aeg kokku saada Teemuga. Kohtumispaigaks seekord Kekkose-nimeline baar. Baar on imepisike, mahutab vast paarkümmend inimest, kuid väga omapärane. Seintel on Kekkose pildid ning muud temaga seotud kraami.
 |
| UKK valvsa pilgu all. |
Pärast veel mõnda aega linna peal kolamist oligi aeg tagasi Amanda õe poole minna, et oma asjad võtta ning sadamasse liikuda.
Laeva väljumiseni, mis minu teada pidi juhtuma kell 21.30 (rõhutan: minu teada), oli veel aega, niisiis otsustasime Hugh'ga veel söömas käia. Pistsime rõõmsal meelel rahulikult pastat ja olime enda arust piisavalt vara, kell 20, juba sadamas. Aga Kanavaterminalis valitses vaikus...
Selgus, et pühapäeval läheb laev kell 20.
Ega's midagi. Kui mõistus ei võtnud, siis jalad võtsid, niisiis leidsime kiireima tee Lääneterminaali, kus saime veel viimasele, kell 22.30 väljuvale laevale. Otseloomulikult pidime uute piletite eest kena summa välja käima, aga mis teha. Kui selline tuulepea oled, siis tuleb selle eest ka tasuda.
Koju jõudsime päris hilja ning olime kottväsinud.
Aitäh Amandale ja Teemule mõnusa pühapäeva eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar